Vahvat vana aasta lõppu

Soovime emme ja issiga kõikidele oma sõpradele, sugulastele, beebikoolikaaslastele, blogisõpradele jne. lahedat vana aasta viimast õhtut!
Ise veedan selle õhtu vanaisa ja vanaema seltsis. See on üks esimesi kordi, kui emme saab mind täiesti iseseisvalt vanaemale jätta ja me saame hakkama. Seda sellepärast, et ma nüüd enam öösiti tissi ei saa. Algus oli raske - esimesel korral tissita jäädes tegin ikka kõva kisa ka, edasi sain juba pihta, et olen nüüd suur tüdruk ja pean öösiti magama mitte sööma. Nüüd söön siis kuskil 6 ajal hommikul kui issi ärkab. Aga ega ma selle pärast tervet ööd järjest maga ...

Jõulupäev

Täna on jõululaupäev. Vastupidiselt ootustele sai meie päev üsna kiire olema.
Hommikul alustasime piparkookide küpsetamisega. Minagi sain käpad taignaseks ja ka kaunistamises lõin aktiivselt kaasa. Emmega küpsetasime, siis väike jõuluuni õues ja seejärel issiga küpsiseid kaunistama. Vahva oli.
Siis oli meil emmega lõpetamata vanaisale-vanaemale jõulukingiks mõeldud lapitekk. Seega leppisime vanaisaga kokku, et vanaema tuleb kuhugi kodunt välja meelitada, et meie siis saaksime tekki õmmelda. Plaan töötas täielikult. Vanaisa kutsus vanaema endaga poodi kaasa. Nii kui uks kinni klõpsatas, olid meil tekijupid voodi alt väljas ja töö läks lahti. Muidugi ei möödunud meie töö ilma väikese ehmatuseta. Ses mõttes, et poes käidi suht kiiresti ära ja kui nad tagasi jõudsid ei olnud meie tekk veel kaugeltki valmis. Kiiruga pakkisime siis pooliku teki ja mõtlesime välja vabanduse päkkapikkudelt pooliku teki pärast. Aga siis tuli vanaisa lagedale mõttega minna veel surnuaeda ning vanavanaisale kinki viima. Ja lisaaeg hakkas jooksma. Sellega saime ilusti hakkama ja jäi aega ülegi.
Nagu jõululaupäeval kombeks, käisime saunas. Ja seejärel tugev õhtusöök, millest mina nõustusin sööma vaid kõrvitsat. Kogu päevast oli lihtsalt nii palju muljeid, et isu enam polnudki. Ja siis tuli päkapikk kingisaaniga. Hiljem selgus, et see vahva kelk, millel kingitused peal, oli minu uus kelk. Veel tõi päkapikk mulle kampsuni ja pusa.
Nüüdseks olen nii väsinud, et pidžaama selga ja ruttu tuttu. Jõulud on toredad. eelmisel aastal ma selle peale veel ei tulnud ;-)

Valmistume hoolega jõuludeks

Kuna emmel sel aastal raha eriti ei ole, siis oleme võtnud nõuks jõulukingid võimaluste piires ise teha. Nii möllamegi nüüd päevast päeva lappidega ehk teeme lapitehnikas kõikvõimalikke asju. Lõbus on. Emme püüab lappe lõigata ja kokku sobitada, mina püüan samal ajal lõikamise mati peal istuda. Kujutage ette, kogu tuba on täis kangakaste, mina nende keskel riidejuppe laiali loopimas.
Kuna jõule võib pidada ka söömise pühaks, siis võib jõuludeks valmistumiseks vast pidada sedagi, et hakkasin Mathiase eeskujul sööma ternespiimakapsleid, mis peaksid söögiisu tõstma. Juba täna hommikul sõingi peaaegu poole oma pudruportsust varasema kahe lusikatäie asemel ja lõunaks sõin 6-7 kahvlitäit kartulipudru liharullidega. Soolast toitu ma viimasel ajal enam ei söönudki. Ise panin suhu poolteist viilu sepikut võiga. Selle "ise" eest tegin endale peale igat suutäit ka võise käega pai. Kui nii edasi läheb, siis jõululaupäeval vitsutan äkki juba verivorsti ja hapukapsast ;-)
Tipa-tapamisega (loe: kõndimisega) olen nüüd nii kaugel, et kõnnin! Aga salaja. See tähendab, et kui emme mind meelitab, et no tule tipa-tapa siia, siis ma ei lähe, aga kui ta ei näe (või vähemalt ma arvan, et ta ei näe), siis kõnnin nii et vähe pole.
Et kiiremini suureks saada, siis katsun võimalikult täpselt jäljendada emmet ja teisi täiskasvanuid - võtan salvrätiku ja nuuskan nina, panen midagi näpu vahelt tähtsalt suhu, segan suhkrut kohvi või tee sees, võtan telefonitoru ja ütlen alloo.
Ja päris palju sõnu tean ma juba ka - pall, tita, sokid, pipi, poiss, mõmm, mämm, emme, auh, nää (näu). Rohkem ei tule praegu meelde, aga ma tean neid veel.

Strateegilised mõõdud

Täna käisime arsti juures mõõtmas ja kaalumas. Nüüd saan teilegi avaldada, et 1-aasta ja 2-nädalasena kaalun mina 8 kg ja 300 g ning olen 72 cm pikk. Vot nii! Ja tehti mulle ka vereanalüüs ja pissiproovi peame ka viima. Et ikka kindel olla et kõik minu näitajad korras on.
Muide kui näpu otsast verd võeti, siis torke peale ei teinud ma teist nägugi. Ebameeldiv oli see vere välja pigistamine, siis lasin ikka häälepaelad ka valla. Kui kabinetist lahkusime, oli jälle suu naerul ;-)

Olen taas rivis!!

Ehk et selleks korraks terve. Tegelikult läks minu nohukene üle juba kolmandal päeval. Emme muidugi tegi selleks kõik võimaliku. Kogu maja oli täis küüslauku ja sibulat, minule määriti kogu aeg talla alla vietnami salvi ja ninna pihustati Humerit (see ei olnud just lemmiktegevus). Igaks juhuks sai rinnale ja seljale määritud ka köhabalsamit. Ja nii me sellest pisikesest pisikust lahti saimegi.
Täna käisime Ottomari ja emmedega juba Loodusperes shoppamas. Sain endale villase kaeluse, villafroteest pusa ja villased sukkpüksid. Ikka selleks et talvel ennast ei külmetaks. Ja igaks juhuks ostsime ka vanniõli, mida nohu korral vannivette lisada. Noh et kui ma jälle kuskilt mõne pisiku peaks üles korjama.

Kuidas saab või pähe ja sepik talla alla?

Mina tean, aga ei saa oma saladust suurtele inimestele kahjuks avaldada ;-) Minu väikesed sõbrad teavad seda arvatavasti isegi.

Olen haige :-(

Tänu ühele kallile külalisele, kes nohuse ninaga minu sünnipäevale tuli, olen mina nüüd ka nohune. No täiskasvanud inimene, isegi võiks öelda, et juba päris kaua elu näinud ja nii rumal, et tuleb minusuguse pisikese sünnipäevale ja veel teatab kõva häälega, et tal on nohu. Loodetavasti see enam ei kordu.
Igatahes ei saa mina nüüd öösiti magada, kuna nina on kinni ja päev läbi aevastan ja silmad jooksevad vett. Kõige tipuks esines juba ka palavik 38,1 kraadi. Vanarahvas teab küll rääkida, et küll pulmadeks saab terveks, aga mul ju vaja juba nädala pärast kõiksugu jõulupidudele ilmuda.
Igatahes emme ravib mind hoolega ja loodame ikka kiiret paranemist.

Sünnipäev!!!

Sünnipäev on tore päev,
kauaks, kauaks meelde jääb ...

Ennem kui hakkan rääkima oma sünnipäevast, räägib emme minu sündimise päevast, et see ilus mälestus ajaga ei kustuks.
Niisiis Maria sündimine emme silmade läbi.
Arsti poolt ultraheli järgi pandud sünnitustähtaeg oli 24-25 november, päevade järgi arvutatuna 28 nov. Selliseid kohati regulaarseid valusid ikka poole tunniste ja vahepeal 15 min vahedega olin juba tundnud paar nädalat. Ise tegelikult arvasin ka miskipärast et pigem sünnib mu tibu varem kui et kauem kõhus tahab olla. Aga ei miskit! 29. nov õhtul kell 23.30 hakkasid siis need tõelised valud. Olin ikka raseduse ajal natuke pabistanud, et kuidas ja kas ma ikka tunnen ära, millal need tõelised valud algavad, aga need olid kohe tõesti hoopis teistsugused ja kohe 15- minutiliste vahedega. Hakkasin valude vahesid ka üles märkima, sest meeles ei püsinud miskit muud peale peagi sündiva tita. Ja nii ma veetsingi selle öö mööda tuba ringi jalutades. Vahepeal oli hea kui tulevane issi selga masseeris. Hommikul kella 6 ajal kui valude vahed juba 3-5 minutit olid, otsustasime, et nüüd läheme küll sünnitama. Pakkisime koti ja läksimegi. Haiglas siis täideti vajalikud paberid, vahetasin riided ja jäime ämmaemandat ootama, kes meile vastu pidi tulema. No küll tal ikka võttis palju aega see ülevalt alla tulemine. Jõudsin juba valvetädilt mitu korda küsida, et ega meid siia äkki unustatud ei ole. No pool kaheksa jõudsime siis lõpuks sünnitustuppa. Kohe KTG alla ja arst katsus emaka avatust. 5 cm!!! Nagu arst ütles, siis pool tööd tehtud juba! No egas midagi, valutasime siis edasi. Vahepeal proovisin ka naerugaasi ja paratsetamooli küünalt. Ei tea, eriti vahet ei olnud. Samas need valud ka nii hullud ei olnud nagu ma ette oli kujutanud. Siis küsisin vanni, sest olime otsustanud vees sünnitada. Ämmakas vaatas, et emaka avatus 8 cm ja läksimegi vanni. Vannis oli mõnus, dusiga sai kõhtu masseerida ja vees oli väga mõnus asendeid vahetada. Ämmakas muidugi käis vahepeal ka teisi sünnitajaid vaatamas. Oi kus mina siis pabistasin, et mul vupsab kohe laps välja kõhust ja tema jalutab rahulikult minema. Aga ... siis läks soe vesi ära! Õnneks tuli mõne aja pärast tagasi, muidu oleksin pidanud külma pärast vannist välja ronima. Siis tuli kole tahtmine punnitada ja küsisin ämmaka käest, et kas juba võib. Tema vastas, et tehku ma nii nagu tunnen. ja siis ma pressisin - ikka kolm korda pressisin ja siis ootasin. Ja üha tihedamini küsisin, et kas pea juba paistab ja mitu korda ma veel pean pressima. Vastuseks sain, et ikka natuke veel. Ütlesin siis, et ma palju rohkem enam ei jaksa. Aga juba oligi minu väike ingel järgmiste pressidega siin ilmas. Tüdruk!! nabanöör kaela ümbert ära võetud, pandi ta mulle rinnale ja nii me seal kolmekesi siis tutvusime. Seejärel läks ämmakas koos issiga titat kaaluma ja riidesse panema. Mina istusin see aeg vannis ja ajasin juttu praktikandiga, kes kogu mu sünnitust ämmaemanda kõrval jälginud oli. Kui ämmakas mind vannist välja aitas ja sünnitustuppa transportis, istus issi, meie tütreke süles, juba voodi kõrval. Seejärel vaatas ämmakas mind üle ja tegi enda sõnul paar ilupistet. Need toimingud tehtud, aeg tita rinna otsa panna. Siis vaatasime issiga teineteisele otsa ja otsustatud oligi, et printsessi nimeks saab Maria. Järgmise tunnikese veetis Maria emme tissi otsas ja meie issiga saatsime laiali rõõmusõnumeid ning võtsime vastu õnnitlusi. Niipalju veel et tüdruk oli 51 cm pikk ja kaalus 3,4 kg. Ja kokku kestis sünnitus kaksteist tundi, millest haiglas veetsime me 5.

Ehh, nüüd on möödas juba minu esimene sünnipäev. Olgugi, et külalised on mul ka täna ja neid tuleb veel hommegi, toimus minu päris õige sünnipäevapidu koos kõikide teiste pisikestega 30. novembril Naerusuu mängutoas. Aitähh kõikidele, kes kohale tulid ja minu sünnipäeva nii vahvaks ja lõbusaks aitasid teha. Ja veel aitähh paljude toredate kingituste eest. Nüüd on mul pikka aega jälle huvitav mänguasjakastis tuhnida, kuna seal palju uut kraami.
Mis mulle siis kingiti?
Vanaema ja vanaisa kinkisid mulle auto (pildil). No mänguauto esialgu. Sellega meeldib mulle väga mööda elamist ringi kihutada.
Annemari emmega kinkis mulle nukuserviisi. Esialgu mängin sellist mängu, et söön ja joon sellest serviisist ise ja siis pakin kõik asjad jälle ilusasti koti sisse tagasi. Vahva on.
Ottomar emme ja issiga kinkis mulle samuti nõudekomplekti, millele on lisaks armsale jänkukesele koguni minu nimi peale joonistatud. See on natukene õrnem asi ja sellest hakkan ma siis sööma kui veidi osavamaks saan ja enam kõiki asju kaarega laualt maha ei pühi.
Kaisa ja Armin vanematega kinkisid mulle Lego klotsid. Mina oskan neid praegu kastist välja kallata ja siis jälle kasti sisse loopida, aga emmega koos ehitasime mulle neist juba elevandi ja pardi ja auriku ja jaanalinnu ka.
Mathias emme ja issiga kinkis mulle nõudekomplekti ja suure varrukatega pudipõlle. Kõik need vidinad lasin kohe järgmisel hommikul käiku (pildil).
Trino emmega kinkis mulle suure täispuhutava toru. Selle peal saan ennast mõnusalt rullima hakata, nii kõhuli kui ka selili. Ja issi-emmegi saavad sellega mängida püüdes selle toru sees olevaid väikeseid pallikesi vastavalt värvidele õigetesse vahedesse veeretada.
Tristan Sander emme ja issiga kinkis mulle ilusa punase velvetkleidi. Selleks et seda selga panna, pean ma muidugi veel mõned head sentimeetrid kasvama ;-)
Madis ja Robin emmega kinkisid mulle laheda pidžaama. Selle sees on mul ka veel natukene ruumi kasvada.
Karoliina emme ja issiga kinkis mulle päntajalg pardi, mida on lahe järele vedada siis, kui ma päris ise käima hakkan ja ühe väikese raamatu ja emmele ajakirja Väikelaps. Viimase sellepärast, et astun ju nüüd uude elujärku ehk et võin uhkusega teile teatada, et olen nüüd väikelaps mitte enam beebi.
Tädi Leenu tõi mulle hambaharja ja hambapasta ja onu Eero andis mulle ka ühe vahva mänguasja, mida saab haamriga taguda ja kus saab kujundeid õigesse auku toppida, aga mida ma siinkohal kuidagi nimetada ei oska :-( (pildil).
Karut tõi mulle lilled ja kingituse lubas pühapäeval koos emmega üle anda.
Raul ja Martin andsid emmele miskid ümbrikud, kus sees kinkekaardid. Loodetavasti muundab emme need paberilipakad aja jooksul samuti millekski toredaks minu jaoks.
Kokkuvõttes oli hiiglama lahe sünna. Olin õhtul päeva sündmustest nii erutatud, et isegi uni ei tahtnud tulla. Täna jälle väsitav päev seljataga, kuna külas käisid vanavanaema ja vanavanaisa ja vanaonu.
Pildireportaaž sünnipäevast jõuab minu pildialbumisse lähima aja jooksul. Annan sellest teile kindlasti teada, sõbrad.
Pean siinkohal ka ära märkima, et olen nüüdseks juba 7-8 sammu iseseisvalt teinud. Harjutan usinasti!