Püüda tuleb!! ;)

Issi vaatab diivanil telekat. Maria läheb ta juurde suure joonlauaga ja paneb talle nipsti joonlaua vastu pead. Issi saab natuke kurjaks ja küsib Marialt selgitust, et miks too niimoodi teeb.
"A miks sa ei püüdnud?" küsib Maria täie tõsidusega.

Domino Maria reeglite järgi

Mariale meeldivad kõikidest mängudest kõige enam puzzled ja dominod. Tal on kummagi mängu jaoks ka omad reeglid kehtestatud, sest need "päris" reeglid ei ole tema arvates üldse ausad. Puzzledega on asi lihtne: emps peab panema kokku servad ja Maria paneb ülejäänud pildi. Keerulisemaks lähevad reeglid Domino puhul. Nimelt jagab klotsid (või kaardid) välja Maria ja reegel on selles et kõik kahe ühesuguse pildiga tükid peab tema saama. See aga tähendab, et klotsid jagatakse välja pilt ülespoole ja üldsegi ei ole oluline, et mängijatel lõpuks ka võrdne arv klotse oleks. Mäng ise käib nii nagu ikka ainult et lõpus laob siis klotse see, kelle vastavat pilti on ja kokkuvõttes võidavad alati kõik.

Huvitab - ei huvita ...

Maria sõidab emme ja issiga Paldiskisse. Sõit on juba pikk olnud ja hakatakse kohale jõudma, Maria ei viitsi enam toolis kinni olla ja niheleb.
Issi püüab ta tähelepanu võita: "Maria, vaata meri paistab!"
"Ma ei näe, mu silmad ei huvita ja puud on ees ...", vastab Maria ja niheleb edasi.

Kui ma suureks kasvan ...

Maria on koos emmega jalavannis ja seletab: "Kui ma suureks tüdrukuks kasvan, siis ma enam lasteaias ei käi, siis ma lähen tööle!"
"Aga vahepeal peab ikka koolis ka käima", seletab emme.
"No siis me käime koolis ära ja siis me käime tööle ära koos sinuga emme ja siis me lähme laeva peale."
"Ja kuhu me laevaga sõidame?", küsib emps.
"Saaremaale!"

Miks Maria ei saa üksi koju jääda

Ühel päeval, kui Maria arvas, et tema ei tahaks järgmisel päeval lasteaeda minna, vaid tahaks emmega koju jääda, hargnes meie peres järgmine arutelu.
"Aga mina ei tahaks homme lasteaeda minna, tahan koju jääda!", teatas Maria.
"Aga kellega sa siis koju jääd, emme ja issi peavad tööle minema?", küsis issi.
"Oma emmega tahan koju jääda", ütles Maria.
"Aga emme ju läheb tööle, siis sa pead üksi koju jääma, kui sa lasteaeda ei taha minna", selgitas issi.
"Eiiiiii," krimpsutas Maria kulmu, "mina ei saa ju üksi koju jääda."
"Miks sa siis ei saa?", küsis issi.
Pärast väikest pausi selgitas Maria: "Aga mina ei saa ju kõrgelt kapist kommi kätte!!"

SUUR tüdruk

Mida iganes me viimasel ajal ei tee või kuhu ei lähe, siis üha tihedamini on hakanud kõlama repliik "Ma ise, ma olen ju suur tüdruk!". See ei tähenda muidugi seda, et kui Marial on vaja, et emme midagi teeks, no näiteks talle riideid selga aitaks või ära võtaks või ukse lahti teeks või poti peale aitaks, et ta siis ei oskaks mesimagusa häälega selgitada: "Aga mina olen ju veel pisike, ma ei saa, ei oska ...".
Ühel päeval hakkasime seda asja siis arutama, kui Maria jälle teatas, et ta suur tüdruk on. Emme küsis siis vastu, et kui Maria on suur, mis siis emme on, emme on ju ka suur. Maria mõtles natuke ja arvas siis, et tema on siis pisike suur. "Ja issi on veel suurem kui emme ja vanaisal on hästi suur kõht, tema on hästi väga suur!!", pani Maria kõik piirid paika :)

Ujumas

Maria käis emme ja issiga ujumas. Et basseinis olles läks pika peale jahedaks, siis mindi vahepeal emmega sauna. Leiliruumi aknast paistis suur bassein. Et issi jäi basseini, siis tahtis Maria aknast välja issit vaadata. Emme selgituse peale, et issit me siit vaadata ei saa, sest issi jäi lastebasseini, mis oli nurga taga, mõtles Maria hetke ning teatas teisele seinale viidates: "Me peame tädile või onule ütlema, et siia tuleb aken teha!!"

Meie tuleme!

Lasteaiast koju läheme me tavaliselt bussiga, sest Maria enamasti väga pikalt käia ei viitsi. Just nimelt ei viitsi, sest kui vaja, siis ta jaksab väga pikalt kõndida.
Ühel päeval bussi peale jalutades nägime juba enne peatusesse jõudmist bussi lähenemas. Buss jäi vahetult enne peatust jalakäijate foori taga seisma. Punane tuli.
Maria selgitas emmele: "Buss ootab, sest meie tuleme!"

Kuidas me Mariale jalgratast ostame

Juba pikka aega on meie peres plaanis lapsele jalgratas osta. Eelmisel suvel oli veel veidi vara ja siis mõeldigi, et järgmisel aastal kohe kindlasti. Hakkasime Mariatki selle mõttega juba varakult harjutama. Sai piltidelt vaadatud ja räägitud ning tänaval väikestele jalgratturitele järele vaadatud. Maria oli huvitatud. Ütles, et tahab küll endale ka ratast.
Ühel päeval mindi siis poodi. Aga Marial ei olnud mingit tuju ratta selga istuda, et proovida, kuidas tundub ja kas jalad pedaalideni ikka ulatuvad. Tegime poes väikese tiiru ja vaatasime muid mänguasju, et siis uuesti ratast proovida. Ei midagi. Ei istu ratta peale ja kõik. "Ei taha ratast!", oli enesekindel vastus. Oligi selleks korraks poes käidud.
Mõne nädala möödudes ja pärast mõningast selgitustööd proovisime uuesti. Ostureis lõppes väga sarnaselt esimese katsega. Ehk et ratas jäi taas ostmata.
No mis me sunnime, kui laps ei taha ratast :) Lihtsalt emme-issi millegipärast arvavad, et iga laps ju ihaldab endale ratast.
Kord maalt tulles kodu poole sõites märkasime taas väikest poissi tee ääres rattaga sõitmas. Mariale näitasime ka! "Mis sa arvad, kas tahad ikka endale ka ratast?", päris emme.
Peale väikest mõttepausi teatas Maria: "Mina tahan autot!!"
Hoopis selles oli siis asi :) Aga emme issi peavad nüüd igatahes natuke raha juurde koguma :))