Väike kiusupunn

Absoluutselt alati on Maria tujud platsis siis, kui ta koos emmega on. Emme käis möödunud neljap.-reede Roostal koolitusel ja Maria oli issi ning vanaisa-vanaema laps. See kõlas uskumatult, kuidas vanaema Mariat iseloomustas: nii tore ja tubli laps, alati rõõmsas tujus ja mänguhimuline, vaadati raamatuid, mängiti nukkudega, mindi issiga koos ilma ühegi jonnita magama jne.
Ja nii kui emme reede õhtul tagasi koju jõudis, oli seltsimees Jonn kohe kohal. Ja nädalavahetusel elas Mann muidugi kõik kahe päeva jooksul vaos hoitud tunded välja. Emmega koos on Maria võimeline ka kodutrepil pikali viskama, sest ta ei taha parajasti ei emme süles ega tipa-tapa ega ühelgi muul moel trepist üles minna, ta võib end poes pikali visata kui tal ei lubata temale meelepärase nukukäruga Kaubamaja lasteosakonnast väljuda, võib ka end viimasel minutil enne kodunt väljumist põrandale pikali loopida, kui ta ei saa jalga panna just neid punaseid papusid jne., jne.
No emotsionaalne laps, lohutavad nad ...
Vähemalt ei ole flegma, mõtleb emps ;-)

Milline mälu

Emme ei jõua ära imestada, kui hea mälu Marial on. Kõigepealt oli emmel hea meel, kui Maria juba kolmandal lasteaiapäeval garderoobis teisi lapsi näitas ja nende nimesid nimetas. Täna selgus, et Maria suudab ka emmede näod laste nimedega seostada. Täna õhtul, lasteaia garderoobis riidesse pannes astus sisse keegi naisterahvas. Kohe hüüdis Maria: "Kus Mario on?". Ja läkski see naine Mario-nimelise kapi juurde. Kui Maria emmega lastaia väravast välja jalutas tuli vastu emmele juba beebikoolist tuttav Kadi. Ja Maria hõiskas: "Kus Kaspar on?" See oli tõepoolest Kaspari ema.
Tibi head mälu näitab veel ka see, et kui meil kodus midagi kadunud on (keldrivõtmed näiteks), siis on nii mõnelgi korral abiks olnud Maria käest küsimine. Ta ütleb siis ilusti, kust võiks otsida! Ja sealt võib selle asja muide leida ka.
Ja see ei ole muidugi enam mingi uudis, et ta piltidelt tunneb ära Annemari emme ja Matu emme ja Rauli emme ja tädi Leenu ja onu Eeriku ja Onu Asseri jne. Ükskord ajakirja lapates pakkus ta muidugi, et tädi shampoonireklaamist on Annemari emme, aga juu siis oli see sarnasus ikka olemas ;-)

Elu läheb edasi ja järjest lõbusamaks muide

Pärast haigust lasteaeda minnes tekitas esimene päev küll jälle veidi kõhedust, aga sealt edasi läks kõik juba väga sujuvalt. Nüüd käib Maria lasteaias nii, nagu emps seda käimist endale ette kujutas siis, kui ta lapse lasteaeda viimisest veel mitte midagi ei teadnud. Nimelt läheme me hommikul lasteaeda rõõmsalt, Maria kilkab juba kaugelt "See on lasteaed", paneme kleidi selga, kingad jalga, kalli ja musi ning joostes rühmaruumi. Vahel kui keegi varem kohale saabunutest nutma juhtub, siis tuleb Marial ka nutt kurku (on selline õrna hingega laps), kuid ta on sellest hoolimata väga vapper: ütleb tasakesi nuttu tagasi hoides emmele "Kalli-kalli", jookseb veel tagasi musi tegema ning läheb rühmatuppa.
Ka õpetaja sõnul on Maria juba lasteaias harjunud. Juba teeb rumalusigi. Ja kui kasvata küsib "Kas ma pean kurjaks saama", siis noogutab hoogsalt "Mhmhh!".
Ka hommikud on rutiinseks muutunud. Kui kunagi vanasti, siis kui Mariat veel plaaniski polnud, tõusis emme koos issiga, et issile pudru keeta ning siis ühiselt einestada, siis nüüd ärkab emme kohvilõhna peale ning läheb koos issiga hommikust sööma. Seejärel tormab issi tööle ning emme käib pesus ja sätib Mariale ning endale riided valmis. Vahel ärkab ka Maria selle sahmimise peale, kuid üsna tihti tuleb teda äratada, mis ei ole ka kuigi keeruline ülesanne. Seejärel keerleb kogu tegevus ümber Maria. Ta lihtsalt tahab kogu aeg tähelepanu. Eks proovige endale laps kaenlas meiki teha ;-) Täiesti sooritatav! Enamgi veel, emmel käib see juba sama kiiresti kui vanasti ilma lapseta.
Sel nädalal oli lasteaias pildistamine. Peale rühmaapildi tehti ka portreepilte. Viimasest Maria väga vaimustunud ei olnud, aga kuidagi ta siiski pildile saadi. Kohutavalt tõsine ja asjalik tüdruk oli pildil :-)
Üks natuke vähem lõbus nüanss selle lasteaias käimise juures on emme jaoks tegelikult see, et lasteaias tubli tüdrukuna esinev Maria muutub õhtul kodus vahel lausa meeletuks. Kõik välja elamata pinged justkui plahvatavad ja mida iganes emme või issi ka ei ütleks või ei teeks, Maria viskab end või põrandale pikali ja karjub kui meeletu :-( Natukene lohutab emmet see, et Maria ei ole mitte ainus selliselt käituv laps, on teistelgi samalaadsed mured. Õpetajad teavad kogemuste põhjal rääkida et pidi üle minema see periood. No läheks juba kiiremini siis!!
Aga üldiselt on elu ilus!

Haigus murdis meie Maria

Vaevalt kolm nädalat lasteaiastaaži ja kuri viirus sundis Maria mitmeks mitmeks päevaks voodisse. Mammu ei ole kunagi nii haige olnud. Emmel tuli kohati hirm peale: palavik vahepeal üle 40 ja välja oksendati kõik, kaasa arvatud puhas vesi. Kui Maria oligi suutnud endale juba natukene kaalu koguda, siis suur osa sellest kadus päevadega. Arstid eeldasid muidugi, et ka kõht peaks lahti olema, aga meie lapsel kõht endiselt täiesti kinni. Kummaline. Praktiliselt ainult voodis veetis Maria vähemalt kolm päeva: vahepeal ohkas ja liigutas vaikselt oma väikeseid käekesi. Jalgu vist ei jaksand liigutadagi. Emps oli kindel et iga haiguse jaoks peab ometi olemas olema ju ravim. Aga ei, laste jaoks vist ei ole ravimeid. Igal juhul ainuke ravim mida me kasutasime, oli Efferalgani küünlad palaviku alandamiseks. Ülejäänud instruktsioonid olid teelusikatäie kaupa vett pakkuda, kui oksendamine lakkab, siis hakata vaikselt soolasid lisama mineraalvee näol, üle kere viinaga määrida, mitte liiga palju riideid selga panna, vee sisse glükoosi lisada, rosinakeeduvett juua anda (muide väga hästi mõjus see), vaikselt püüda kuivikut anda. Aga nii me terveks saime ja tagantjärele on hea mõelda, et mingit keemiat lapsele sisse ei söötnud.
Ahjaa, oluline on veel vast märkida, et Maria jäi haigeks täpselt päev ennem emme esimest tööpäeva. Murphy töötab täiskäigul! Hoolduslehel oligi meil seekord issi ja vahepeal ka vanaema. Emme võttis ühe peaaegu vaba päeva Mariaga arstil käimiseks. Igaks juhuks tegi meie hästi tore lastearst kõik analüüsid ja muuhulgas ka mõõtsime ning kaalusime üle pika aja. Aasta ja kümne kuune Maria kaalub peaaegu täpselt 10 kg ja on 81 cm pikk! Jalanumber on umbes 21.
Väike aga tubli!
Täna oli esimene päev jälle lasteaias. Terve haiguse aja Maria muudkui rääkis oma lasteaiasõpradest ja õpetajast, aga korraks ehmatas täna ikka ära kui emme rühmaruumis käest lahti lasi ja uksest välja läks. Ikkagi päris pikalt puudunud.
Pildil Maria koos rühmakaaslase Joonasega
Täna said lapsevanemad ka esimese nö arve lasteaiast. Esimene kuu lasteaias läks perele maksma ei rohkem ega vähem kui 454 krooni. Puudumine vähendas muidugi natuke söögiraha. Muidu peaks hakkama kuluma veidi alla 600 krooni.