Näljastreik

Täna ei ole mul söögiisu. No peaaegu mitte midagi ei lähe kohe kurgust alla. Emme rõõmuks sõin ühe küpsise hommikul. Ülejäänud toit on rinnapiim ja pudelipiim. Niiet streik mis streik. Ainult et ma ei ole veel jõudnud välja mõelda, mida ma selle streigiga taotlen :-(
Võibolla võiks nõuda ägedamat sünnipäevakinki! Ülehomme on ju minu esimene sünnipäev ;-)

Lohistasime minu voodi emme-issi kõrvale

Emme nimelt loodab, et kui ma tal käeulatuses olen, siis on mind äkki võimalik silitades tagasi magama uinutada kui öösel ärkan.
Siiani olen ikka tissi nõudnud. Noh elame näeme mis juhtuma hakkab.
Igatahes meeldib mulle tohutult seal suures voodis ringi möllata. Nii ennem magamajäämist kui kasvõi keset päeva.

Emme on kurb

Ostsime meie perele uue auto paar nädalat tagasi. Ja üleeile avastas emme, et auto lisatuled on eest ära varastatud. Lihtsalt juhtmed läbi lõigatud ja tuled eest ära kruvitud.
Täpselt sama moodi on vanaisa autol ilukilbid minema viidud - paar nädalat pärast auto ostmist. Kinkisid siis minu emme ja issi talle jõuludeks uued, paar nädalat ja jälle läinud. Rohkem vanaisa oma autole uusi kilpe ostnud ei ole.
Ei saa ju olla, et inimene läheb mööda ja vaatab, et näe mul on neid asju vaja ja võtan kaasa. Ja miks ta arvas, et temal neid rohkem vaja on kui meil? Miks inimesed küll nii teevad ja kes need inimesed on, kes nii teevad? Süüdimatud? Narkarid?
Ja sellest et me need tuled või vanaisa kilbid kunagi tagasi saame ei maksa ju unistadagi. Me lihtsalt raiskame oma aega ja närve, et teha läbi hulk formaalsusi nagu politseis avalduse kirjutamine, liisingfirmas ehk kindlustuses avalduse kirjutamine jms.
Sellisesse ebaõiglasesse maailma sündisin mina ja pean siin hakkama saama!

Esimesed sammud!!!

Ma pean kohe kiiruga ära märkima, et mõned minutid tagasi tegin mina oma esimesed kaks iseseisvat sammu.
Lähen nüüd edasi harjutama!

Öine terror

Ei tea kas see on vanadusest (loe: vanusest) tingitud või mis, aga öösiti ei ole mul enam und. Või noh õigemini on minu uni hästi erk. Kui varem pani emme mu süles magama ja siis tõstis oma voodisse, siis võisin parematel päevadel seal magada isegi paar tundi. Nüüd on nii, et maksimaalselt pool tundi ja löön kisa lahti. Kui emme mu uuesti magama uinutab, ainult tissiga see loomulikult õnnestub, ja siis jälle minu voodisse paneb, hüüan mõnekümne minuti pärast taas appi. Ja nii see trall käib.
Teine võimalus on muidugi see, et magan emme issi kaisus, sest emme ei jaksa mind kogu öö kahe voodi vahet tassida. Aga arvake mis - ega ma sealgi pikemalt maga! Nii kui emme tissi suust võtab ja endale mugavamat asendit püüab leida, nii olen mina üleval ja nõuan ... tissi muidugi. Nii juhtubki vahel et mina olen risti emme-issi voodis ja emme issi püüavad kummagi veere peal imetasa olla, et ma natukesekenegi tukuksin. Vot seline terror on meie peres.
Emme on hommikuti millegipärast väsinud ja tusane ...

Mul on nüüd neli hammast

Jah, ja mida kõike nendega teha saab. Võin nüüd täiesti vabalt süüa kõike seda, mida emme-issigi ja küpsiseid saan näksida ja kõige lemmikumad on leivakuivikud. Viimastega on ülihea neid kasvavaid hambaid sügada. Aga sellest kõigest veel ei piisa. Hammustan ka emmet ja issit ja vanaema ja onu Eerot. Väidetavalt on see väga valus. Vähemalt annavad nad nii oma käitumise ja karjatustega üsna selgelt mõista. Aga no miss a teed kui kikid sügelevad ja on vajaj hammustada. Mis te ise teeksite?

Minuga on raske

Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole praegu kõige sõnakuulelikum laps. Ma saan küll aru fraasidest "ei tohi", "ära tee", "tule ära" jne., aga enamasti ei ole ju kasulik neist aru saada, sest keelatud on tavaliselt just kõige toredamad ja ahvatlevamad asjad. Näiteks mulle väga meeldib vanaema raamatutenurk põrandale laiali tõmmata ja emmet ja teisi oma pisikeste kikudega hammustada ja vannitoas sampoonipudelid riiulist alla tõmmata ja juhtmeid sikutada ja veel palju muud, mille peale enamasti üks eelloetletud fraasidest järgneb, aga mina siis ainult naeran ja jätkan rõõmsalt oma tegevust. Ja kui mind korduvalt keelatakse, siis vaatan kelmikalt üle õla, naeran ja jätkan tegevust. Praegu see ignoreerimise taktika veel töötab, kuna rääkida ma ei oska ja võin vabalt teeselda, et ei saa aru, mida mulle öeldakse. Kui rääkima hakkan, siis pean ilmselt ka sõnakuulelikuks hakkama. Aga seni tuleb ju täiega nautida seda titaaega!!

Mulle meeldib

Mulle hirmsasti meeldib praegu asju teineteise sisse panna ja purkidele-potsikutele kaasi peale panna. Nii et hommikusöögi ajal kui emme juustutopsil kaane pealt võtab, siis panen mina selle jälle peale. Niisamuti teen ka võikarbiga. Ja igal võimalusel püüan emmele issile lusikaid kohvitassi panna. Nüüd ongi juba nii, et kui issi suhkru kohvi sisse paneb, siis minu ülesanne on alati suhkrutoosile kaas peale panna. Niisamuti meepurgile.
Maisipallid panen ka kaussi tagasi kui emme ette näitab ... aga siis järgmisel hetkel loobin need muidugi uuesti laliali.
Samuti korjan oma mänguklotse kaussi ja kui teepakid karbi seest välja kallan (see on muide üka lemmiktegevusi hetkel ;-)), siis panen need sinna ka tagasi, kui emme ütleb.
Veel saan nüüd uhkusega teatada, et üleeile käisin arsti juures oma möödunud kuu saavutusi ette näitamas. Kaalu oli juurde tulnud 170 g - nüüd kaalun täpselt 7 kg ja 900 g. Pikkusesse olen viimase kuuga sirgunud 1,5 cm - seega olen 71 cm pikk. Tubli ehh?