Oleme tublid

Kui eesti sportlased on nii tublid ja saavad muudkui kuldasid, siis otsustas ka emme tubliks hakata. Algatuseks riputas ta üles kõik tänaseni tehtud pildid Mariast.
Vaadake järgi, sõbrad!

Kõrgustesse!

Meie Maria on avastanud ronimise võlud. Kui kuskile on võimalik ronida, siis ta kindlasti proovib seda teha. Et ta diivanite ja voodite peale ronib, see ei ole enam mingi uudis, seda teeb ta juba kaua. Nüüd on Maria asunud vallutama oluliselt kõrgemaid ja samas ka ohtlikumaid punkte. Adrenaliini värk vist! Näiteks on ta võimeline ise ronima oma söögitoolile kui see ei ole mitte kõige madalamas asendis. Et vanaema tualettlauale pääseda, tuleb esmalt venitada end tumbale. Viimati avastas Maria, et lillelauale pääseb kui ronida diivanile, seejärel diivani käsituge mööda diivani seljatoele ja oledki lillelaual. Kui aga kolmanda riiulini millegipärast ei ulata, siis tuleb kohale vedada emme kangakast ja end sellele upitada.
Emme ülesanne on viimasel ajal Mariat mitte silmist lasta, et vajadusel last püüdma jõuaks. Tegelikult Marial küll kukkuda ei ole veel õnnestunud, kuid emmel käivad ikka tihti külmajudinad üle selja, kui ta äkki märkab, millise ronimise võimaluse Maria jälle on avastanud ja kust kõrgelt ta uhke näoga sulle otsa vaatab.

Maria ja tema titad

Mõnda aega tagasi hakkas Maria rohkem huvi ilmutama nukkude ehk titade vastu. Titasid on Marial palju ja erinevaid ja mõned neid on ära teeninud juba ka teistsuguse nime kui lihtsalt tita. Näiteks on Marial üks riidest nukk nimega Poiss ja üks, samuti riidest, pipinukk nimega Pipi. Ja siis on Marial veel Tita, kes on tema kõige esimene pisike nuku.
Kui Maria kodunt välja läheb, siis üks kolmest nukust on tal tihti kaasas. Ka kodus saavad need kolm õnnelikku tegelast viimasel ajal Maria kõige suurema tähelepanu osaliseks. Nukusid söödetakse ja joodetakse ja kallistatakse. Nukkudega saab nalja ka. Paar viimast toredat lugu saagu ka siia talletatud.
Emme ja Maria söövad. Lõunaks on parajasti hakkliha makaronidega. Maria sööb kätega ja vahepeal püüab mõne makaroni kahvli otsagi saada kuni tüdineb ning toolilt alla küsib. Emme tõstab Maria maha ja asetab makaronitaldriku taburetile, et söögu siis käigu pealt kui tahab. Maria läheb aga jooksuga toob Tita, asetab ta taldriku kõrvale taburetile ning hakkab Titale makarone ja hakkliha näole laduma. Tita tahab kaa süüa!
Emme keetis suppi ja otsustas seda ka Mariale pakkuda. Põll pandi ette ja emme pakkus Mariale lusikaga suppi. Maria ei taha. Emme proovib ikka rahulikult uuesti ja kõik kordub - Maria ei taha. Mõtleb emme siis, et läheneb asjale kavalusega. Tooba Tita ja näitab Mariale: "Vaata Maria, Tita sööb suppi, söö sina ka!" Maria krahmab kiiresti Tita kaenlasse ja keerab emmele selja püüdes nii Titat emme eest varjata. Kui Maria juba rääkida oskaks, siis oleks ta ilmselt öelnud : "Mida sa pakud minu Titale siin igasugust jama, mis süüa ei kõlba!" Sinna paika see supisöömine meil jäigi.

Kuidas Maria emmele vaba päeva andis

Kui Maria kodus on, ei ole emmel tavaliselt kunagi midagi muud võimalik teha, kui temaga tegeleda. Ja see tegelemine ei peagi olema Mariaga mängimine. Maria on täiesti rahul näit sellega, kui emme lihtsalt tema juures põrandal mänguasja kasti kõrval istub ja mittemidagi-ei-tee. Kui emme kasvõi ajakirja püüab sirvida, siis see ei sobi. Nõudepesemisega on pika harjutamise peale nüüd lepitud, aga ikka käiakse mossis näoga vahepeal nurga tagant vaatamas, set kas see emme juba ei lõpeta. Seda et emme arvuti taga näiteks midagi teeb, see ei tule kõne allagi. Nagu eelnevast väga selgelt võib aru saada, siis ei olegi emmel kõikide nende ja muude vajalike asjadega tegelemiseks muud aega kui Maria uneaeg. Olgu, olgu, tegelikult saab natuke siis ka teha, kui keegi teine kodus on ja temaga mängib. Aga ainult natuke, sest aeg-ajalt peab Maria ikka vajalikuks korra emmet sikutada ja sülle küsida. Miks mulle tundub, et kõik teised lapsed palju iseseisvamad on?
Igatahes otsustas täna Maria, või õigemini otsustasid Maria ja issi, et nad lähevad teisele vanaemale külla ja kelgutama ja emme saab kodus samal ajal vajalikke toimetusi toimetada. Marial oli lõbus, vanaema sai üle pika aja lapselast näha ja emme päris palju kasulikku ära teha.
Kui kell juba viis läbi oli ja väljas juba pimedaks läks, helistas aga emme issile ja nõudis, et toodagu laps koju. Emme igatseb!
Tegelikult on tore oma väikese tegelasega koos kasvada ja igast päevast rõõmu tunda.

Me kelgule, me kelgule võib tulla veel üks laps ...

Viimane seiklus viis emme-issi rändama mööda Harjumaa mõisaid. Ja Maria sai loomulikult kaasa kelgutada. See oli vahva laupäev. Ilm oli imeilus, päike siras lumelt vastu ja taevast langes üksikuid lumehelbeid. Sõitsime kelguga ikka künka otsa ja siis jälle künkast alla. Sellele järgnes väike uinak autos ning kehakinnitus Saku pruulikojas. Ja et tegijal juhtub mõndagi, siis läks Maria kelk paar korda ka ümber ning Maria sai sõna otsese mõttes lund maitsta. Nämm!