Kuidas Maria ise tassist jooma õpib

Meie laps saab homme poolteist aastat vanaks ja ta ei oska veel ise tassist juua. Kui emme annab, siis joob enamasti nii, et tilkagi kuskilt maha ei lähe, aga vot kui ise tassi kätte võtab (mida ta viimasel ajal kangesti teha tahab), siis on enamus kraami kõhu peal ja põrandal. Tekib muidugi küsimus, et kuidas nii vana laps juba ammu ise ei joo. Teised juba pooleaastaselt suudavad pudelit hoida ja seda samal ajal ka kallutada! Aga Maria ei tee meil eriti mitte midagi ise. Vähemalt mitte midagi, mis seotud taldrikust söömisega või joomisega. Ta võtab lihtsalt laualt tassi või pudeli, tuleb toob selle emme või issi kätte ja annab nõudlikult teada, et teda on vaja joota. Samamoodi on söömisega. Maria võib pudrukauss ees lihtsalt oodata, kuni keegi teda lusikast või kahvliga söödab. Kui ta muidugi üldse sööb, sest enamasti kõlab vastus "ei taha" tema suust juba enne kui emme pudru serveeridagi on jõudnud.
Viimasel ajal aga tahab Maria üha enam ise tassist juua. Praegugi harjutas ta issiga elutoa diivanil ise joomist. Issi kallas tibile vee tassi ja Maria soristas selle ilusti suust mööda endale selga ja diivanile. Ise muudkui korrates "sulla-sulla, sulla-sulla" ja itsitades.

Pähh-onu ja teised sõnad

Mõned päevad tagasi sättisid emme ja Maria ennast õue minema ning kohe kui nad trepikoja uksest olid väljunud, märkas Maria prügikasti juurde siirduvat meesterahvast. Hetke jälgis Maria prügikastis sobravat meest ning teatas siis näpuga mehe peale näidates "Pähh-onu!".
Viimasel ajal areneb Maria kõneoskus märgatava kiirusega. Keeleliselt täiesti õieti kasutab ta juba sõnu, tädi, onu, part, sai, või, tiss, papu, pall, poiss, tass, ... . Tegelt on neid sõnu ju veel, aga kirjapanemise hetkel ei tule nad loomulikult meelde. Sinna juurde veel tema enda sõnad ehk et sõnad, mis veel ei ole keeleliselt päris korrektsed. Nagu näit pii - piim, nuda - nuga, iss - issi, utt - lutt, or(j)a - orav, us - pluus, too - tool, uua - juua, ind - lind, ba - banaan, eib - leib, mana - vanaema ja vanaisa, ope - jope, tii - tiiger, obu - hobune.
Titesõnu, mis meil juba ammu suus, siinkohal uuesti kirja ei panegi.
Aga kust Maria uusi sõnu õpib? Raamatutest. Maria väga armastab raamatuid ja tal on ka oma pisike raamaturiiul.
Aga nüüd Maria ärkas ja sellega see sissekanne otsa saabki.