Emme-issi seiklejad, Maria kaa

Emme ja issi on ootamatult nakatunud seiklemisepisikusse. Nimelt hakati mängima sellist mängu nagu Talveseiklus ja nüüd veedetakse iga vaba moment kas arvuti taga, telefoni otsas, raamatutes tuhnides või eelmiste põlvkondade käest informatsiooni kogudes. Issil on õhtud sisustatud, emme vaim saab värskendust ja aju leiab taas kasutust (ikkagi juba üle aasta ju töölt eemal oldud), Marial on aga võimalus samal ajal kui emme-issi seiklevad, kodus vanaemaga mängida. Aga mitte ainult! Mariagi on juba osalenud seiklemises täisväärtusliku võistkonnaliikmena - nimelt läbis ta koos emmega edukalt Rehepapi seikluse.

Kakamine

Kui Maria kakab, siis juba mõnda aega toob ta seejärel emmele käteräti ja annab sellega mõista, et läheme pesusse. No selge, laps tahab kakamise protseduurile kaasa aidata. Kahjuks Maria veel ei tea, et kui sellesse protsessi veelgi varem sekkuda, näiteks kakahäda ilmnedes emme juurde potiga tulla, saab protsessi veelgi kiirendada ja kergendada. Nende uute oskuste omandamise nimel meie peres praegu töötatakse!

Esteet

Täna hommikul arvas Maria, et eks ta võib siis vahelduseks ise süüa kah. Seni võis ta küll võileivatüki kätte võtta, aga ulatas selle emmele, et viimane palukese talle suhu pistaks. Pudruga niisamuti. Maria võib ju oma lusikaga pudru sees sonkida, kuid suhu läheb see lusikas siis ainult emmele. Endal suu õieli emme poole, et kuhu minu amps jääb. Vot nii.
Aga täna siis pisteti ise võileiba suhu. Aa üks väike konks oli ka asja juures. Nimelt peale igat suhu pandud tükikest sirutati käsi nõudlikult välja ja emme pidi selle salvrätikuga ilusti puhtaks tegema. Ja nii kuni võileiva lõpuni!
Miks Maria aga pudru ise ei söö, selle peale emme veel ei ole tulnud. Käsi see lusikaga toimetamine ju ometi ei määri.

Maria sõnavara

Peale aastaseks saamist on Maria sõnavara mühinal täienema hakanud. Kui seni olid käibel enamasti emme, aitähh, auh ja tataa (headaega), siis viimase paari kolme kuuga on lisandunud
tita, pall, pota (pott), pap (papu), näna (nina), op (sülle), nää (kiisu, näu), mana (vanaema), mämm, mõmm, ai-ai (tuli kaminas ja kõik muud soojad ja kuumad asjad), auto. Tegelt on neid sõnu veel, aga emmel ei tule praegu meelde.
Jutust arusaamine on veelgi enam arenenud. Näited:
Emme peseb köögis nõusid. Maria on samal ajal kakanud. Selleks, et lapse peput pesta, peab meie peres kraanikauss nõudest tühi olema, sest vannitoa kraani alla laps ei mahu. Emmel on veel paar taldrikut pesta ning et Mariat tegevuses hoida, räägib emme Mariale, mis edasi juhtuma hakkab. "Emme peseb veel need mõned nõud ära ja siis hakkame peput pesema. Sa võid niikaua minna ja tuua toast käterätiku" Ja lähebki Maria siis tuppa, võtab voodi äärelt käteräti, tuleb sellega kööki, ulatab emmele ning teatab "Aitähh, Op". See tähendas siis, et siin on sulle käterätik, nüüd palun tõsta mind kraanikaussi.
Teine näide. Emme räägib Mariale, et nüüd läheme poodi. Käime autoga ära, sest siis saame kiiremini. Hetke pärast lohistab Maria oma auto kohale ja vaatab emmele sellise pilguga otsa, et no läksime siis!!
:-))

Magab nagu beebi??

Miks kasutatakse sügavalt ja rahulikult magava täiskasvanu kohta väljendit "magab nagu beebi"?? Meie peres ei ole isegi beebi kunagi maganud nagu beebi. Meie beebi magab ikka nii, et nüüd kui enam öösel tissi ei saa, siis ikka ärgatakse paar kolm korda - vahel niisama nihelemiseks, tihti ka väikese nutu nutmiseks ja juhtub et ka õige kõva kisaga. Seda viimast siis, kui jälle meelde tuleb, et tissi ei saa.

Sünnipäevapildid lõpuks saadaval

No lõpuks ometi võttis emme end kokku ja leidis aja, et minu sünnipäevapildid üles riputada. Võttis ikka aega, aga üleval nemad nüüd on. Eks see oli ka tema nö. uue aasta lubadus ;-)
Et siis tsekake minu pildialbumisse !!

Otsustasin kõndima hakata

Sünnipäevakingiks issile otsustasin mina nüüd kõndimise ette võtta. Jah, samme tegin juba varemgi, isegi 7-8 sammu õnnestus vahel teha, kuid eile külas käies võttis Karut mul käest kinni ja hakkas ees minema. Mina astusin vapralt järele. Emmed-issid veel hurjutasid, et Karut ära niimoodi jookse, Maria ei jõua sulle järgi, aga mina sain hakkama. (Karut on minu 1 aasta ja 7-kuune väike sugulane) Ja natukese aja pärast tõusin juba üksi püsti ja põrutasin üle toa köögi poole. Ikka tasa ja targu ja aeg ajalt vaiba äärele komistades, aga nii ma muudkui kõndisin.
Emme tahaks nüüd kirja panna, et millal Mann siis kõndima hakkas, aga ei tea, kuidas seda kirja panna. Esimesed iseseisvad kaks sammu tegi Maria ju juba 21. novembril, nüüd kõnnib ta juba pikemad maad maha. Kui aga kiireks läheb (ja enamasti ongi kiire), siis on ikka turvalisem käpuli või põlvili minna. Põlvede peal kõndimise leiutas Maria selleks, et käpuli käies ei saa ju näiteks pissipotti või palli kaasa võtta. Käia aga ei oska ja kuidagi on asjad vaja kaasa vedada. Millal Maria juba enamuse osa päevast kahel jalal ringi jookseb, selleni on ilmselt veel mõned päevad (aga äkki hoopis nädalad) aega. No mis sinna beebiraamatusse siis kirjutada. Küll on keeruline ...

Minu issi

Mul on maailma parim issi! Arvatavasti arvab enamus maailma lapsi sedasi. Aga nii see tõesti on. Issiga koos me teeme palju toredaid asju ja vahel ka asju, mida me emmega ei tee. Et mis me siis issiga koos teeme? Palun väga:
1. üsna sündimisest alates käisin ma alati koos issiga vannis (õigem oleks vist öelda, et issi vannitas mind);
2. issiga koos me lõkerdame naerda;
3. mängime peitust;
4. ainult issi loobib mind õhku ja keerutab tõeliselt lahedalt;
5. kui issi õhtul koju tuleb ja sööma hakkab, siis on minu kindel koht tema süles;
6. kui issi arvuti taha istub, siis olen mina jälle hopsti tema süles ja askeldan kirjutuslaua taga;
7. teeme pikki jalutuskäike;
8. issi kukil on lahe olla;
...
Aga issiga vahel juhtub ka üht teist. Näiteks unustas ta mulle kord õue minnes soojad püksid jalga panna. Emme tuli välisuksepeal vastu ja mindi siis tuppa tagasi pükse otsima.
Kirjutan ma seda täna siin sellepärast, et tahan Sulle, issi, öelda palju õnne sünnipäevaks ja kõva kalli kalli. Kingitust sa meilt ei tahtnud, aga küll me emmega midagi välja mõtleme.

Ja head uut aastat kõigile!!