Otsustasin kõndima hakata

Sünnipäevakingiks issile otsustasin mina nüüd kõndimise ette võtta. Jah, samme tegin juba varemgi, isegi 7-8 sammu õnnestus vahel teha, kuid eile külas käies võttis Karut mul käest kinni ja hakkas ees minema. Mina astusin vapralt järele. Emmed-issid veel hurjutasid, et Karut ära niimoodi jookse, Maria ei jõua sulle järgi, aga mina sain hakkama. (Karut on minu 1 aasta ja 7-kuune väike sugulane) Ja natukese aja pärast tõusin juba üksi püsti ja põrutasin üle toa köögi poole. Ikka tasa ja targu ja aeg ajalt vaiba äärele komistades, aga nii ma muudkui kõndisin.
Emme tahaks nüüd kirja panna, et millal Mann siis kõndima hakkas, aga ei tea, kuidas seda kirja panna. Esimesed iseseisvad kaks sammu tegi Maria ju juba 21. novembril, nüüd kõnnib ta juba pikemad maad maha. Kui aga kiireks läheb (ja enamasti ongi kiire), siis on ikka turvalisem käpuli või põlvili minna. Põlvede peal kõndimise leiutas Maria selleks, et käpuli käies ei saa ju näiteks pissipotti või palli kaasa võtta. Käia aga ei oska ja kuidagi on asjad vaja kaasa vedada. Millal Maria juba enamuse osa päevast kahel jalal ringi jookseb, selleni on ilmselt veel mõned päevad (aga äkki hoopis nädalad) aega. No mis sinna beebiraamatusse siis kirjutada. Küll on keeruline ...