Valmistume hoolega jõuludeks

Kuna emmel sel aastal raha eriti ei ole, siis oleme võtnud nõuks jõulukingid võimaluste piires ise teha. Nii möllamegi nüüd päevast päeva lappidega ehk teeme lapitehnikas kõikvõimalikke asju. Lõbus on. Emme püüab lappe lõigata ja kokku sobitada, mina püüan samal ajal lõikamise mati peal istuda. Kujutage ette, kogu tuba on täis kangakaste, mina nende keskel riidejuppe laiali loopimas.
Kuna jõule võib pidada ka söömise pühaks, siis võib jõuludeks valmistumiseks vast pidada sedagi, et hakkasin Mathiase eeskujul sööma ternespiimakapsleid, mis peaksid söögiisu tõstma. Juba täna hommikul sõingi peaaegu poole oma pudruportsust varasema kahe lusikatäie asemel ja lõunaks sõin 6-7 kahvlitäit kartulipudru liharullidega. Soolast toitu ma viimasel ajal enam ei söönudki. Ise panin suhu poolteist viilu sepikut võiga. Selle "ise" eest tegin endale peale igat suutäit ka võise käega pai. Kui nii edasi läheb, siis jõululaupäeval vitsutan äkki juba verivorsti ja hapukapsast ;-)
Tipa-tapamisega (loe: kõndimisega) olen nüüd nii kaugel, et kõnnin! Aga salaja. See tähendab, et kui emme mind meelitab, et no tule tipa-tapa siia, siis ma ei lähe, aga kui ta ei näe (või vähemalt ma arvan, et ta ei näe), siis kõnnin nii et vähe pole.
Et kiiremini suureks saada, siis katsun võimalikult täpselt jäljendada emmet ja teisi täiskasvanuid - võtan salvrätiku ja nuuskan nina, panen midagi näpu vahelt tähtsalt suhu, segan suhkrut kohvi või tee sees, võtan telefonitoru ja ütlen alloo.
Ja päris palju sõnu tean ma juba ka - pall, tita, sokid, pipi, poiss, mõmm, mämm, emme, auh, nää (näu). Rohkem ei tule praegu meelde, aga ma tean neid veel.