Oeh, nüüdseks võib siis sellest ehk tõesti minevikuvormis rääkida. Asi algas nii, et veidi enam kui paar nädalat tagasi hakkasime märkama, et Maria kaotab väga kergesti tasakaalu. Noh et kui talle kasvõi õrnalt vastu minna, siis läheb ta tasakaalust välja ja kukub või et kui puzzlemati tükk jala alla jääb siis võib ta samuti kergesti kukkuda. No esialgu ei pööranud keegi sellele tähelepanu, kuna laps ju ei ole veel väga staažikas isekõndija (u. 2 kuud kõndinud) ja eks alguses ikka juhtub. Aga see asi ei tahtnud kuidagi üle minna ja sinna juurde muutus tibi veel järjest virilamaks ning enamasti ei nõustunudki mujal kui süles olema. Kõndimist eelistas vältida, rohkem istus oma klotsikohvri otsas ja vaatas raamatud. Kuid sedagi väga lühikest aega. Hästi palju virises ja nuttis. No see ei olnud muiudgi ka üllatus, sest ta on algusest peale mitte väga rahulik laps olnud - no et nutuga ärkamine ei olnud küll midagi uut. Vahepeal tuleb märkida, et nii emme, issi kui vanaema põdesid kõik kes vähemal kes rohkemal määral kõhugrippi ning issi oli ka lihtsalt gripis. Kõik muudkui imestasid, et kuidas see Maria veel terve püsib. Tasakaaluhäirete tõttu muidugi kukkus ta tihti ja korra isegi niimoodi, et käidi emmega traumapunktis. No õnneks oli siiski kõik kombes ja mingeid vigastusi ei kaasnenud peale vaibamustri otsa ees. Siis aga ühel õhtul peale järjekordset kergemat kukkumist hakkas Maria oksele ja oksendas ka öösel ning korraga oli ka palavik platsis. Söögist keelduti täielikult. No selge, järelikult on see kõik põhjustatud ikkagi miskist viirusest ja kui sellest nüüd jagu saab, siis on ka tasakaalumured möödas. Terve järgmise päeva veetis Maria emme süles või voodis selili paotades vaid vahetevahel silma, et veenduda emme olemasolekus. Palavik tõusis 38,8-ni. Nii oimetu ei olnud meie laps veel kunagi olnud. Kõrgeim palavik oli seni piirdunud 37,5-ga mu meelest. Seejärel saime palaviku alla ja kuna ei nohu ega köha ei olnud, siis oli nagu kõik kombes jälle. Aga mis jätkus, olid tasakaaluhäired. No hea küll, ega siis päevapealt terveks ei saada. Ootame veel. Ka kolme nelja päeva möödudes oli ikka kõik sama. Söögiisu ikka veel nullilähedane. Kintsukesed, kus küll kunagi voldikesi ei ole olnud, aga mis siiski olid väikesed armsad prullakad beebikintsud, nägid juba välja täiesti saledad. Maria käis pooleldi tuikudes ringi või püsis süles ja oli kogu aeg tujust ära. Emme muidugi mõtles juba kõige hullematele võimalustele, mis kõik nüüd kõne alla võivad tulla. Kui ühel pühapäevahommikul peale hommikusööki (kes sõi, kes mitte jälle loomulikult) laps ainult hüsteeriliselt nuttis ja enam ei süles ei kuskil mujal olla ei tahtnud, otsustas emme konsulteerida meie lastearstiga. Tema soovitus oli mitte järgmist päeva oodata, vaid kohemaid valvearstile minna. Minu kirjelduse järgi arvas ta, et võime ka haiglakoti kohe pakkida. Sõitsime siis haiglasse ja veetsime seal 4 kohutavalt pikka tundi. Neid erakorralisi muresid oli seal ju mitte vähe. Võeti vereproovid, vaadati kõrvu - kõik korras!? Öeldi, et no me võime teid haiglasse jälgimisele jätta, aga uurida siin praegu küll midagi rohkemat ei ole. No niisama haiglas elamise võimalusest me loobusime. Lapsel on ju kodus palju parem olla ja lihtsalt jälgimisega saame me ka ise hakkama. Järgmisel päeval suhtlesime jälle oma arstiga, kes oli emmega ühel nõul, et võiks korra neuroloogiga konsulteerida. Loetud tundide pärast oli tal meile organiseeritud kohtumine neuroloogiga järgmisel hommikul. Samal õhtul saabusid sõbrad nohu ja köha. Maria oli jälle muidugi segaduses, sest köha oli tema jaoks midagi täiesti uut. Neuroloogi jutule otsustasime hoolimata kõigest siiski minna. Nagu arvata oligi, siis oli Maria nii piisavalt viril, et ei nõustunud arstile eriti oma tasakaalutust demonstreerima. Paluti meil siis teha aju ultraheliuuring ja seejärel tagasi tulla. See sai ootamatult kiiresti tehtud ja ei näidanud jällegi midagi. Kivi langes südamelt. Arstionu seletas: vahel võib lastel selliseid tagasilööke esineda ja need lihtsalt mööduvad, seda enam et kaks kuud käinud laps on ikkagi väga värskelt käima hakanud ja ei saagi veel väga osav olla, igatahes oli selle UH järgi meie Mariaga kõik kombes. Arstionuga leppisime kokku, et kuskil nädala pärast, kui nohust-köhast oleme jagu saanud, läheme tema juurest uuesti läbi ning vaatame seda tasakaalu asja uuesti. Igaks juhuks. Nüüdseks oleme lahti ka köhast-nohust. Paari viimase päevaga on Maria toiduportsionid kasvanud peaaegu samale tasemele, mis nad kunagi olid. Ta võib jälle tükiks ajaks süveneda oma raamatutesse või toimetada oma titadega ning lauda katta. Lõunauni on koguni üsna pikaks veninud. Nüüd on lausa reegel, et magatakse vähemalt 2 tundi päevas. Vanasti emme ainult unistas sellest.
Nüüd arvan, et kogu see aeg oli Marial miski vimm sees, ilmselt käis ka pea veidi ringi ning enesetunne oli üldiselt kehv. Kahjuks ei osanud ta seda meile öelda teisiti kui nutuga ja sellest nutust me keegi niimoodi üheselt aru ei saanud.
Tagantjärele kogu loole mõeldes tundus mulle isegi korraks, et olen noor ja kogemusteta ema, kes iga väikese asja pärast juba paanika tõstab, aga selle rumala mõtte pühkis kohe peast teadmine, et sellised tasakaaluprobleemid võivad tegelikult olla vägagi tõsiste haiguste tunnuseks ja kui me kohe midagi teinud ei oleks ja hiljem olekski midagi koledat selgunud, siis ei andestaks ma endale iialgi oma tegemata jätmist.
Aga nagu öeldakse - lõpp hea, kõik hea.
