Lasteaias on vahva!

Teise lasteaianädala hari on murtud ja võib öelda, et Maria on lasteaiaga enam vähem harjunud. Igatahes ei lähe ta sinna enam nutuga nagu esimese nädala kolmel viimasel päeval ja täna oli Maria nõus ka hommikul korralikult ja kiiresti riided selga panema. Nojah, eks teisipäeval sai ju endale rühmast sõbranna leitud. Sõbranna nimi on Eleeni ja kui emps Mariale järele läks, tulid sõbrannad kahekesi käest kinni parajasti pissilt. Õpetaja sõnul olevat nad terve päeva koos tegutsenud, Maria olevat aidanud Eleenit küll potile ja küll laua taha jne. Kolmapäeval oli meie perel eriprogramm ja Maria lasteaeda ei läinud, aga terve päeva rääkis ta, kuidas oli Eleenil kätust kinni hoidnud ja koos mänginud. Kui Maria täna hommikul lasteaeda jõudis, oli Eleeni juba kohal. Õpetajalt seda kuulnud, oli Marial riietumisega nii kiire, et empsil oli tegu jooksu pealt kingade jalga saamisega ja läinud ta oligi. Hoolimata sellest, et trepist üles tulles oli Maria veel arglikult poetand, et emme tuleb ju ikka ka lasteaeda.
Lasteaiaga seoses on emmet viimastel päevadel kummitanud veel üks mõte. Nimelt kohtusin hiljuti emaga, kes oma pea kahe ja poole aastast last veel lasteaeda ei olnud viinud ja seda väga omapärase põhjendusega. Nimelt olla nad lasteaiateemat tütrega pikalt arutanud ja tütar oli leidnud, et lasteaias võiks vahva küll olla. Kui aga jõuti selleni, et emme sinna siiski kaasa ei tule, siis arvas tüdruk, et sel juhul tema ka ei tahaks minna või oleks seal vähemalt kogu aeg väga kurb. Esimene mõte, mis mind kohe valdas, oli et vau, mismoodi lapse soovidega arvestatakse ja mina siin sunnin oma last lasteaias olema hoolimata sellest, et ta sinna nuttes läheb. Muidugi olin ise kõik need nutupäevad kodus kui nõeltel ja mõte muudkui keerles selle ümber, et mida Mammu praegu küll teeb ja loodetavasti ta ei nuta ja oleks, et nad teda ikka lohutada oskaksid, aga ikkagi tundsin end hetkeks rongaemana. Mida aeg edasi ja Maria lasteaias üha rõõmsamaks muutus, olen ikka ja jälle tollele teisele emmele mõelnud ja jõudnud järeldusele, et iseenesest oli see väga armas, et ta lasi põhimõtteliselt lapsel endal otsustada lasteaeda mineku üle, aga kas kahe-aastane laps ikka suudab endale jutu põhjal lasteaiast piisava ettekujutuse saada ja selle põhjal siis mõistliku otsuse vastu võtta. Ma arvan et pigem mitte. Kui Maria oleks saanud ise otsustada, siis oleks ta ka ilmselt EI öelnud. Aga nüüd, kus ta teist nädalat juba lasteaiaelu on elanud, ei ole ma enam kindel et ta EI ütleks. Teised lapsed, laulutunnid, kunstitunnid, arvutamine ja võrdlemine, kõne arendamine ja muidugi mäng, mäng ja mäng. Lasteaias on ju nii vahva!!

Päev-päevalt tragimaks

Eile algas Maria teine nädal lasteaias. Algas päris kenasti hoolimata sellest, et kogu nädalavahetuse oli Maria hirmul olnud - äkki viiakse jälle lasteaeda. Lisaks korrutas Maria terve nädalavahetuse peaaegu vahetpidamata et "Maria ei nuta enam tädi juures" ja "Emme tuleb Mannule järgi". Emps lausa kartis uue nädala algust. Kuidas kõik läheb? Kas Maria läheb endast välja, kui aru saab, et lasteaeda hakatakse sättima? Tegelikult sujus kõik ilusti. Tõusime, panime riidesse, sõime ja tegime nalja. Ka autost lasteaeda läksime ilma nututa. Maria valis endale ise püksid, mis ta soovis lasteaias jalga panna ja ka rühmaruumi ukseni läksime käsikäes ilma nututa. Maria silmist oli näha, et ta pingutab, et tubli olla ja päris rõõmuga ta seda veel ei tee. Kui emme ära hakkas minema, siis tuli ka pisar silma, aga üsna pea kui uks kinni langes, lakkas nutt ning Mammu asus igapäevaste tegevuste juurde. Eile proovis Maria ka esimest korda lasteaias magama jääda. Esialgu muidugi tuli kõva protsest ja maria ronis korduvalt voodist välja. Õpetaja pani ta jälle voodisse tagasi, kuid ei jõudnud selgagi pöörata, kui Maria taas voodist läinud oli. Lõpuks ta siiski loobus katsetamast ning uinus. Siiski ei julgenud Mammu pikalt magada ning ärkas veidi üle tunnisest unest nutuga. See ajas muidugi ka teised lapsed üles. Maria aga nägi, et teda ei ole üksi jäetud, õpetaja istub endiselt sealsamas ning uinus uuesti ärgates juba heatujulise ja rõõmsana. Kui emme Mariale järele läks, toimetas Maria parasjagu nukuköögis. Oi seda rõõmu, kui emme järsku uksel seisis. Tol õhtul tundis emps rõõmu mõttest, et Maria hakkab päev-päevalt lasteaiaelu üha enam nautima ning varsti läheb sinna juba õhinaga. Ei tea, kas siis hakkame nutma rühmast ära tulles :-)
Selle nädala teine päev algas pisikese hommikuse protestiga, kuid autost lasteaeda ja trepist üles läks Maria juba reipalt ise. Garderoobis riideid vahetades läks meel jälle natuke kurvaks, aga eks see ole veel ikka harjumatu, et kõik päevad hommikust õhtuni koos emmega ei ole.
Igatahes oli eile ka esimene laspsevanemate koosolek ja räägiti, mida kõike lapsed õppima ja tegema hakkavad. Üha kindlamini sai kinnitust, et kodus emmega seda kõike küll ei tee ja lasteaed on üks lahe koht ikka küll!
Siiski on õhus veel mõte, kas mitte lühendada Maria lasteaianädalat neljale päevale. Vähemalt esimesel poolaastal. Selle otsustab emps siis kui tööle läheb. Asju annab ju organiseerida ja lapse heaolu on kõige tähtsam!

Väikesed tagasilöögid

Kui tavaliselt on kuulda ja olen ka lugenud, et esimesed tõrked lasteaia suhtes tekivad umbes nädala möödudes, siis Maria arvas juba kolmandal päeval, et jälle sellesse samasse "mängutuppa" enam niiväga minna ei tahakski ja hakkas garderoobis riideid vahetades tõrkuma. Kuuldes garderoobist nuttu tuli rühmaruumist Põngerjate rühma kasvataja - keskealine, väga kogenud naisterahvas - ning võttis Maria endaga kaasa! Eeeeeeeee... emps ei jõudnud eriti reageeridagi, nii kiiresti toimus kõik. Seda ei olnud ta ju kunagi ette kujutanud, et oma lapse nuttes lasteaeda jätab. Aga kuna järele minna tundus ka kohatu, siis helistas ta 10-15 minuti pärast ja sai teada, et Maria rahunes kiiresti ning toimetab juba asjalikult ringi. Nagu eelnevalt kokku lepitud pidi see olema ka esimene päev, mil Maria lasteaeda magama jääb, aga see jäi muidugi ära. Uuesti ajasid Maria nutma teised lapsed, kes kõik järjest suure nutuga üle rühmaruumi läve tulid. Või noh, tegelikult ta kogu aeg ei nutnudki, aga tahtis lihtsalt kasvataja süles olla. Nii tundus vist turvalisem seda undavat kampa vaadata. Igatahes oli sel päeval lasteaias tõeliselt palju nutvaid lapsi ja kasvataja pidas paremaks Mariat mitte magama panemisega traumeerima hakata. Väga õige otsus: liigume edasi aegamisi ja samm sammu haaval. Kui emme Mariale järele läheb, siis kirjeldab Maria talle lasteiapäeva ja arutleb juhtunu üle veel terve õhtu. Räägime, mis Maria lasteaias tegi ja mis süüa pakuti, mis teised lapsed tegid ja mis on uute sõprade nimed. Igaks juhuks korrutab Maria pidevalt, et "Mannu ei nuta enam tädi juures" ja "Emme tuleb Mannule järgi". Muu hulgas on Maria nende paari kolme lasteaiapäevaga muutunud väga emmekaks ja pärast lasteaiast tulekut otsib pidevalt emme lähedust ja küsib sülle. Emps ongi kõik oma tegevused sättinud nii, et kogu päeva teine pool, mil Maria kodus on, on emps täielikult Maria päralt. Väga armas tunne on see kui laps kogu aeg pai ja sülle ja kalli tahab. Siiani on Maria alati olnud väga iseseisev ja isepäine laps niiet pigem on emme olnud see, kes läheb kalli ja musi küsima ja tihtipeale tuli Marialt siis vastuseks "Ei taha kalli", "Ei taha musi". Isegi pärast tissist võõrutamist ei hakanud ta tavapärasest rohkem lähedust otsima nagu paljude emm sõbrannade käest kuulda võis.
Kahtlemata on Maria jaoks tegemist väga suure elumuutusega ja väikesed hirmud käivad selle muutuse juurde. Õnneks saab Maria suurepäraselt jutust aru ja rääkimine aitab teda igati julgustada. Nii saab ta kogu lasteiapäeva jooksul kindlust mõttest, et emme tuleb talle alati järgi ja muretsemiseks ei ole põhjust.
Täna oli viies päev lasteaias. Hommikul garderoobis teadis Maria juba täpselt nimepidi, kes uksest sisse tuli. Pisikese protestiga läks Maria rühmaruumi ja emme ei julgenudki kohe minema minna vaid jäi veel ukse taha kuulatama. Hetke pärast oli vaikus majas ja Maria oli ilmselt asunud päevaste toimetuste juurde.
Senise põhjal tundub empsile, et põhiliselt ajavad Maria endast välja teised nutvad lapsed, vahepeal tekkis isegi tunne, et hakkaks Mariat lasteaeda harjutama siis, kui teised on juba harjunud ja ei nuta enam kogu aeg.
Kas see nüüd just lohutama peaks, aga Põngerjate rühmas on nii mõnigi laps, kelle jaoks lasteaiaga harjumine tundub palju raskem olevat, kui Maria jaoks.

Alles oli väike beebi, täna juba lasteaialaps ...

Kui augustis lasteaiaga tutvumist tegemas käisime, siis sai kokku lepitud, et esimene lasteaiapäev on Marial kolmapäeval, 6. septembril. Terve suve ja rohkemgi veel ei ole Maria haige olnud, nüüd siis, pühapäeval enne 6. septembrit saabus Mariat kimbutama nohu. Otsustasime, et lükkame lasteaeda mineku järgneva esmaspäevani edasi. Ja nii oligi Marial esimene lasteaiapäev eile ja täna juba teine. Kõik on uus ja huvitav!
Emme ja issi tõusevad hommikul enne seitset, Maria ärkab (loe: äratatakse) pisut enne poolt kaheksat. Selleks ajaks on emme-issi juba riides ja söönud ning valmis tegelema ainult tütrekesega. Seejärel istub Maria mõnda aega potil (pildil). Talle meeldib seal millegipärast kaua istuda, ei tea, kas ississe või :) Siis paneme riidesse, hambad ja nägu puhtaks, asjad kokku ja minekut. Tõeliselt kiiresti saavad hommikused toimetused ühele poole kui toimetuste hulka ei kuulu hommikusöök! Esimesel päeval nagu ka teiselgi läksime lasteaeda koos issiga. Õpetaja arvas küll pärast esimest kohtumist Mariaga, et ega emmel ilmselt temaga koos rühma jääda ei ole vaja, aga no emps oli ju uudishimulik ja natuke aega (nii umbes pool tundi) ikka oli kohal. Peale Maria oli nii vara lasteaias veel üks tüdruk, samuti koos emmega, samuti alles harjutamas. Tema oli enamuse ajast õnnetu ja nuttis, lutt lubati tal küll suus hoida, aga läbi luti ikka nuttis. Maria muidugi märkis kohe ära, et tita nutab ja hakkas talle lohutuseks mänguasju pakkuma. Et see aga tüdrukut eriti ei lohutanud, siis otsustas Maria endale muud tegevust otsida: lasi liumäest alla, proovis ükshaaval läbi kõik rühmaruumis leiduvad autod, tutvus nukuköögis kõigi kappide sisuga ning laadis nõudekapi peaaegu tühjaks. Seejärel toodi hommikusöök - kaerahelbepudru moosiga - ja kõik lapsed (vahepeal oli neid lisandunud) istusid laudadesse. Igaühel on muide oma koht nagu ka oma nimeline voodi, pissipott, käterätt ja kapp. Kõigile lastele seoti ette naljakad pudipõlled ja head isu! Siis tuli see koht, kus Maria arvas, et emme nüüd võiks tal aidata süüa, sest kodus ju emme tavaliselt aitab (selleks et kiiremini söödud saaks, sest igal hommikul üle tunni aja hommikust süüa ei viitsi). See oli märk sellest, et parem oleks kui emme nüüd ära läheks. Ütles siis emps Mariale, et läheb nüüd tööle, mille peale Maria vastas noogutades mhmmh ja nii oligi. Paari tunni pärast helistasin lasteaeda ja sain teada, et Maria sõi-jõi ja mängis ning kohe minnakse õue. Järele läksin Mariale peale lõunasööki, siis kui teised lapsed magama sättisid. Lõunasest supist ta muidugi keeldus, aga magustoitu siiski õnneks sõi. Mis õpetaja esimesest päevast arvas? Maria olevat tubli ja mängivat ilusti, emmet issit taga ei otsi ega nõua. Nuttu oli ikka ka natuke. Õues kukkumisest: teine tüdruk oli kõrval olnud ja kui õpetaja Marialt küsis, et kas too tõukas, siis Maria kordas, et tõukas-tõukas, aga no praegu kordab ta järele kõik, mis sa talle ütled. Ja teist korda olevat Maria haledalt nutma hakanud siis, kui üks poiss tema lauast söögi ajal lusikaga vastu taldrikut virutas nii et supp Mariale pluusi peale pritsis. Kui emme Mariale järele läks, oli too just söömise lõpetanud ja lehvitas laua ääres rõõmsalt lauamatti. Lõunauinaku tegi Maria kärus teel kodu poole. Pärast lõunat tegid emme ja Maria esimese lasteaiapäeva puhul kooki ja õhtul läks Maria enneolematult vara - juba kell kolmverand üheksa - magama.
Teine päev lasteaias möödus õpetajate sõnul samuti joostes ja mängides (pildil just rühma jõudnud). Hommikul oli veel lisaks laulutund. Kuna hommikusöögiks pakuti riisisuppi ja lõunaks kalasuppi, Maria aga suppe kunagi armastanud ei ole, siis söömaajad piirdusid kahjuks hommikul saia ja lõunaajal leivaga. Kui emme Mariale järele läks, olid teised lapsed juba voodites, Maria aga tihkus õpetaja süles nutta. Kui me nüüd arutasime, et miks nutt tuli kuidas kõik oli, siis rääkis Maria sellest, et teised tüdrukud ja poisid läksid voodisse teki alla ja panid silmad kinni. Kasvataja arvas, et prooviks ka Maria homme magama panna. Võibolla läks tal tõesti tuju sellest ära, oli ju temagi väga väsinud ja kõik teised lapsed peale tema sättisid magama.
Homme jälle päev. Lasteaiapäev!