Lasteaias on vahva!

Teise lasteaianädala hari on murtud ja võib öelda, et Maria on lasteaiaga enam vähem harjunud. Igatahes ei lähe ta sinna enam nutuga nagu esimese nädala kolmel viimasel päeval ja täna oli Maria nõus ka hommikul korralikult ja kiiresti riided selga panema. Nojah, eks teisipäeval sai ju endale rühmast sõbranna leitud. Sõbranna nimi on Eleeni ja kui emps Mariale järele läks, tulid sõbrannad kahekesi käest kinni parajasti pissilt. Õpetaja sõnul olevat nad terve päeva koos tegutsenud, Maria olevat aidanud Eleenit küll potile ja küll laua taha jne. Kolmapäeval oli meie perel eriprogramm ja Maria lasteaeda ei läinud, aga terve päeva rääkis ta, kuidas oli Eleenil kätust kinni hoidnud ja koos mänginud. Kui Maria täna hommikul lasteaeda jõudis, oli Eleeni juba kohal. Õpetajalt seda kuulnud, oli Marial riietumisega nii kiire, et empsil oli tegu jooksu pealt kingade jalga saamisega ja läinud ta oligi. Hoolimata sellest, et trepist üles tulles oli Maria veel arglikult poetand, et emme tuleb ju ikka ka lasteaeda.
Lasteaiaga seoses on emmet viimastel päevadel kummitanud veel üks mõte. Nimelt kohtusin hiljuti emaga, kes oma pea kahe ja poole aastast last veel lasteaeda ei olnud viinud ja seda väga omapärase põhjendusega. Nimelt olla nad lasteaiateemat tütrega pikalt arutanud ja tütar oli leidnud, et lasteaias võiks vahva küll olla. Kui aga jõuti selleni, et emme sinna siiski kaasa ei tule, siis arvas tüdruk, et sel juhul tema ka ei tahaks minna või oleks seal vähemalt kogu aeg väga kurb. Esimene mõte, mis mind kohe valdas, oli et vau, mismoodi lapse soovidega arvestatakse ja mina siin sunnin oma last lasteaias olema hoolimata sellest, et ta sinna nuttes läheb. Muidugi olin ise kõik need nutupäevad kodus kui nõeltel ja mõte muudkui keerles selle ümber, et mida Mammu praegu küll teeb ja loodetavasti ta ei nuta ja oleks, et nad teda ikka lohutada oskaksid, aga ikkagi tundsin end hetkeks rongaemana. Mida aeg edasi ja Maria lasteaias üha rõõmsamaks muutus, olen ikka ja jälle tollele teisele emmele mõelnud ja jõudnud järeldusele, et iseenesest oli see väga armas, et ta lasi põhimõtteliselt lapsel endal otsustada lasteaeda mineku üle, aga kas kahe-aastane laps ikka suudab endale jutu põhjal lasteaiast piisava ettekujutuse saada ja selle põhjal siis mõistliku otsuse vastu võtta. Ma arvan et pigem mitte. Kui Maria oleks saanud ise otsustada, siis oleks ta ka ilmselt EI öelnud. Aga nüüd, kus ta teist nädalat juba lasteaiaelu on elanud, ei ole ma enam kindel et ta EI ütleks. Teised lapsed, laulutunnid, kunstitunnid, arvutamine ja võrdlemine, kõne arendamine ja muidugi mäng, mäng ja mäng. Lasteaias on ju nii vahva!!