Väikesed tagasilöögid

Kui tavaliselt on kuulda ja olen ka lugenud, et esimesed tõrked lasteaia suhtes tekivad umbes nädala möödudes, siis Maria arvas juba kolmandal päeval, et jälle sellesse samasse "mängutuppa" enam niiväga minna ei tahakski ja hakkas garderoobis riideid vahetades tõrkuma. Kuuldes garderoobist nuttu tuli rühmaruumist Põngerjate rühma kasvataja - keskealine, väga kogenud naisterahvas - ning võttis Maria endaga kaasa! Eeeeeeeee... emps ei jõudnud eriti reageeridagi, nii kiiresti toimus kõik. Seda ei olnud ta ju kunagi ette kujutanud, et oma lapse nuttes lasteaeda jätab. Aga kuna järele minna tundus ka kohatu, siis helistas ta 10-15 minuti pärast ja sai teada, et Maria rahunes kiiresti ning toimetab juba asjalikult ringi. Nagu eelnevalt kokku lepitud pidi see olema ka esimene päev, mil Maria lasteaeda magama jääb, aga see jäi muidugi ära. Uuesti ajasid Maria nutma teised lapsed, kes kõik järjest suure nutuga üle rühmaruumi läve tulid. Või noh, tegelikult ta kogu aeg ei nutnudki, aga tahtis lihtsalt kasvataja süles olla. Nii tundus vist turvalisem seda undavat kampa vaadata. Igatahes oli sel päeval lasteaias tõeliselt palju nutvaid lapsi ja kasvataja pidas paremaks Mariat mitte magama panemisega traumeerima hakata. Väga õige otsus: liigume edasi aegamisi ja samm sammu haaval. Kui emme Mariale järele läheb, siis kirjeldab Maria talle lasteiapäeva ja arutleb juhtunu üle veel terve õhtu. Räägime, mis Maria lasteaias tegi ja mis süüa pakuti, mis teised lapsed tegid ja mis on uute sõprade nimed. Igaks juhuks korrutab Maria pidevalt, et "Mannu ei nuta enam tädi juures" ja "Emme tuleb Mannule järgi". Muu hulgas on Maria nende paari kolme lasteaiapäevaga muutunud väga emmekaks ja pärast lasteaiast tulekut otsib pidevalt emme lähedust ja küsib sülle. Emps ongi kõik oma tegevused sättinud nii, et kogu päeva teine pool, mil Maria kodus on, on emps täielikult Maria päralt. Väga armas tunne on see kui laps kogu aeg pai ja sülle ja kalli tahab. Siiani on Maria alati olnud väga iseseisev ja isepäine laps niiet pigem on emme olnud see, kes läheb kalli ja musi küsima ja tihtipeale tuli Marialt siis vastuseks "Ei taha kalli", "Ei taha musi". Isegi pärast tissist võõrutamist ei hakanud ta tavapärasest rohkem lähedust otsima nagu paljude emm sõbrannade käest kuulda võis.
Kahtlemata on Maria jaoks tegemist väga suure elumuutusega ja väikesed hirmud käivad selle muutuse juurde. Õnneks saab Maria suurepäraselt jutust aru ja rääkimine aitab teda igati julgustada. Nii saab ta kogu lasteiapäeva jooksul kindlust mõttest, et emme tuleb talle alati järgi ja muretsemiseks ei ole põhjust.
Täna oli viies päev lasteaias. Hommikul garderoobis teadis Maria juba täpselt nimepidi, kes uksest sisse tuli. Pisikese protestiga läks Maria rühmaruumi ja emme ei julgenudki kohe minema minna vaid jäi veel ukse taha kuulatama. Hetke pärast oli vaikus majas ja Maria oli ilmselt asunud päevaste toimetuste juurde.
Senise põhjal tundub empsile, et põhiliselt ajavad Maria endast välja teised nutvad lapsed, vahepeal tekkis isegi tunne, et hakkaks Mariat lasteaeda harjutama siis, kui teised on juba harjunud ja ei nuta enam kogu aeg.
Kas see nüüd just lohutama peaks, aga Põngerjate rühmas on nii mõnigi laps, kelle jaoks lasteaiaga harjumine tundub palju raskem olevat, kui Maria jaoks.