Lasteaiamõtisklused

Oeh, kuidas emps viimasel ajal on tabanud ennast ootamas seda aega, mil Mariast juba lasteaialaps saaks. Mitte et emps väga tööle tagasi igatseks, aga sellepärast, et sel väikesel tirtsul on energiat nii palju, et emmel seda päeva jooksul enam naljalt ära kulutada ei õnnestu. Ka õhtul hilja jätkub Marial veel jõudu vilkalt ringi vudistada: issi opa - emme opa - emme, issi vahele diivanile - vanaema opa - vahepeal tita kaenlasse ja edasi uuele ringile - lonks juua ja autoga ringi kihutama jne, jne. Kui hommikupoolikul õues ei käi või kuskil mujal kodunt väljas, siis Mariat lõunaunne meelitada ei õnnestugi.
Eelmisel nädalal ja nüüdki on Maria teisel vanaemal puhkus ning mõtlesime siis harjutamise mõttes ja ka ses mõttes, et emps natuke tööasju teha saaks, et issi viib tööle minnes Maria vanaema juurde ning tulles võtab jälle kaasa. Siis saab Maria harjutada hommikul vara tõusmist, päeval lasteaia õue peal mängimas käia ning enam vähem õigel ajal (lasteaja mõttes) lõunaund magada. Empsil on hommikul üksi jäädes muidugi selline tunne, et tükike temast on minema viidud ja kohe kuidagi ei oska olla. Selline tunne tuleb, et tea kas raatsibki last lasteaeda panna. Loodetavasti kaob see tunne harjumuse ja ajaga, sest Maria tundub sellist elu küll nautivat. Hommikul kell 7.15 üles saame ilusti, olgugi et varem olime harjunud kella 10-ni põõnama. Ja kui kodus oleme, siis Maria pidevalt räägib emmele, et peaksime Annemarile või Matule helistama või nende juurde minema. Kui pilte vaatame, kus Maria kuskil mängutoas või teiste laste juures on, siis hakatakse kohe nõudma mängima minemist. Kõige selle põhjal tundub, et meie Maria on sotsiaalselt piisavalt küps lasteaeda minema. Pigem võib kahelda emme valmisolekus lapsest lahus olla :-)
Natuke rohkem kui nädalakene veel ja eks siis ole näha kuidas kõik tegelikult sujuma hakkab ja mis mõtted ning tunded siis saabuvad.
Pildi peal Annemari Marial Saaremaal külas.