Debüüt modellinduses

Just nagu minu arstitädi mulle juba tibatillukesest peale rääkis - minust saab modell. Tõepoolest, kaalu lisandumisega on mul probleeme olnud juba alates teisest elukuust. Keskmine kaalutõus kuus jääb 200-300 g piiresse. Nii ongi nii minu arstitädi kui ka muud sõbrad-tuttavad kõik see aeg naljatanud, et ehk see väike neiu juba varakult modellikarjäärile mõtleb.

Ja äkki ... selle nädala alguses uuritigi minu emmelt, et kas me ei tahaks minna modelliks varsti ilmuvasse Pere & Kodu eriväljaandesse Beebi. Loomulikult andsime me oma nõusoleku ja eile käisimegi pildistamas. Vahva oli! Natukene pean veel vaid harjutama neid rollimänge. Artikli, mille juurde minu pilti vajati, nimi tuleb "Jonn" ja pildile oli vaja jonnivat last, aga seal Ema ja lapse keskuses oli nii vahva mängutuba ja palju teisi lapsi, et pole ju tuju jonnida. Emme siis natuke provotseeris aidates mul niimoodi rolli sisse elada. Loodetavasti leiab toimetaja nende piltide seast just sobivad.

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et eks iga algus ole raske ja aeg mul ju harjutamiseks alles ees. Ükskord saab minust kindlasti ka kaanetüdruk ;-)

Magan nii kaua kui tahan

Viimasel ajal armastan hommikuti kaua magada - ikka kümne, poole üheteistkümneni. Nii mõnus on ju hommikul voodis lesida. Päeval magan nüüd enamasti üks kord ja siis umbes tunnikese korraga. Vahel õnnestub ka poolteist magada ja kui kuhugi autoga sõidame, siis juhtub et magan ka kaks korda päevas. Aga üldiselt olen otsustanud, et ei kavatse enam poolt oma noorest elust maha magada nagu see väikestel titadel kombeks on.

Igatahes on emme hakanud välja mõtlema abinõusid, mis sunniksid mind hommikuti varem ärkama. Näiteks paneb ta käima raadio ja tõmbab kardinad eest, tõuseb ise üles ja asub oma igapäevatoimetusi tegema (ja seda mitte hiilides nagu õhtuti kui olen magama läinud). Aga kas te arvate, et see mõjub?? Hoopiski mitte! Kui avangi korraks silmad ja vaatan emmele otsa, siis pigistan need kohe uuesti jälle kinni, kohendan asendit ja mõnulen edasi. Laps võib ju ometi magada kui ta tahab.

Tegelikult ega see hommikune magamine emmet niiväga ei häirikski, kui ma õhtul normaalsel ajal tuttu läheksin. Aga mul tuleb just õhtul hilja, kui pidžaama juba seljas ja ise puhtaks pestud, tohutu tahtmine mängida ja mööda korterit ringi vudistada. Ja kui emme panebki mu voodisse ja tule kustu ja tissi suhu, siis lasen sealt suhteliselt kiiresti jalga. Nii jäängi magama alles peale ühtteist.

Igal juhul palju edu ja pikka närvi emmele minu režiimi treenimisel ;-)

Söömise kunst

Mina oskan juba ise süüa nüüd! Mitte küll lusikaga, aga kõike seda, mida saab süüa kätega. Näiteks meeldib mulle väga süüa maisipalle. Eile pistsin neid kogu aeg samal ajal kui issi õhtust sõi. Pakkusin vanaemale ka. Kuna tema on oluliselt suurem kui mina, siis panin neid talle suhu kohe peoga. Suu sai täis küll :-)

Hommikuti sööme emmega kas kaerahelbepudru või maisimanna pudru, mida Annemari soovitas. Maitseb hästi! Õunamoosi paneme peale. Ja söömine käib meil nii, et mina tegelen oma asjadega söögitoolis (vahepeal tõusen püsti ja keeran selja jne.) ja emme vaatab kuidas mind söödetud saaks. Aeg-ajalt loobin põrandale lusikaid ja topsikuid, mis mulle laua pealt pihku jäävad ja siis kiikan muudkui põrandale ja ennem suud uuesti lahti ei tee, kui emps asja maast üles on korjanud. Hea koostöö, kas pole?

Lõunane juurviljapüree söömine käib samamoodi, ainult selle vahega, et seda ma niipalju ei taha ja siis saab see söömisprotseduur kiiremini läbi.

Tegelikult harjutan juba ka kõige selle söömist, mida emme-issigi söövad olgugi et see esialgu mu ainsa hambaga natuke keeruline ja aeganõudev on.

Lusikaga tahaks juba ka ise süüa, aga seda ei ole emps veel lubanud. Ma kardan, et ta kujutab üsna elavalt ette, milleks ma võimeline olen.

Kuidas ma Saaremaal käisin

Möödunud nädalavahetusel käisime Saaremaal. Külm ja märg oli. Kohe kui õues maha istusin, olid püksid märjad ja mustad. Käia ma veel kahjuks ei oska, kuigi teen kõik selleks, et peagi ise astuda. Emme näpu otsas tatsan juba praegugi. Kogu aeg tatsaks kui keegi minuga tatsata viitsiks. Nii pidingi rohkem toas istuma ja mängima. Ja kuna meil Saaremaal on suuremat sorti remont käimas parasjagu, siis täpsemalt pidin ma kogu aeg ühes toas istuma. Ära tüütas! Niiiiiiiii mõnus oli taas koju jõuda. Kilkasin rõõmust kui signalisatsioonipult ukse avanedes meid tuttavate piiksudega tervitas. Aga suveks on remont valmis ja kõik kallid sõbrad on oodatud meile Saaremaale külla.

Kõigest mis vahepeal juhtunud

Juba ammu on mul palju öelda siin, aga emme väidab kogu aeg, et tal on kiire ja ta ei saa kirjutada. Ja no tegelikult mulle ju ei meeldigi, kui ta arvuti taga istub. Igav! Ta peab seda salaja tegema, siis kui mina magan või kellegi teisega mängin.

Igatahes kõigepealt siis sellest saladusest, mis tegelikult ammu enam ei olegi saladus. Nimelt on emmel nüüd sõrmus sõrmes. Mulle meeldib ka seda vaadata ja näppida. Ei, see ei ole abielusõrmus!! See on kihlasõrmus ja suvel saab nähtavasti pidu. Niiet kõik kes juba arvasid, et ma venna või õe võrra rikkamaks saan ... Vara veel.

Võitleme siin külmetushaigustega iga päev. Kõigepealt jäi issi haigeks, siis varsti sai emme issilt nohu ja nüüd on vanaema nohus. Aga emme on kogu me toa küüslauku täis riputanud ja kord nädalas käime saunas ning määrime rinda ja selga meega. Kui ma aevastama kipun, siis saab kohe Humerit ninna lastud. Nii olengi mina seni täiesti terve!

Mis siis veel vahepeal juhtunud. Üks päev peitsin issi mobiiltelefoni pesumasinasse, aga seda ma ei märganud, et emme ja issi mind kogu selle tegevuse vältel muiates jälgisid. Ja tagatipuks hakkas telefon ka kohe helisema. Aga oodake ainult! Mida aeg edasi, seda osavamaks ma saan ja varsti te mu peidukaid enam ei avasta.

Lõpuks ometi - esimene hammas

Jõudsingi ära oodata. Täna pistis igeme seest pea välja minu esimene hammas ja paistab juba teine ka. Järelikult tasus see viimaste päevade virin ja kehva olemine ennast ära.
Nüüd proovin usinalt mida kõike selle hambaga teha saab. Olen juba emme tissi hammustanud (emmele see väga ei paistnud meeldivalt) ja leiva ning küpsiste söömine sujub ka palju hõlpsamalt kui varem.
Ja emme juba kartis, et mul ei tulegi hambaid ;-)

Minu 10-kuu sünnipäeva finaal

Ei saa kohe kuidagi siia jätta kirja panemata, et selle nutuse päeva õhtu oli ülivahva. Seda kahel põhjusel. Nimelt tuli issi koju ja tõi mulle sünnipäevakingiks kiige, mille vanaisa ka paari päeva pärast üles pani. Varem ei jõudnud, kuna meid lihtsalt ei olnud kodus.
Ja tegelikult juhtus juhtus veel midagi, küll mitte minu, vaid emme ja issiga, aga sellest ei luba nad veel siin rääkida. Saan vaid öelda, et minule see saladus jubedalt meeldib ;-)