Söömise kunst

Mina oskan juba ise süüa nüüd! Mitte küll lusikaga, aga kõike seda, mida saab süüa kätega. Näiteks meeldib mulle väga süüa maisipalle. Eile pistsin neid kogu aeg samal ajal kui issi õhtust sõi. Pakkusin vanaemale ka. Kuna tema on oluliselt suurem kui mina, siis panin neid talle suhu kohe peoga. Suu sai täis küll :-)

Hommikuti sööme emmega kas kaerahelbepudru või maisimanna pudru, mida Annemari soovitas. Maitseb hästi! Õunamoosi paneme peale. Ja söömine käib meil nii, et mina tegelen oma asjadega söögitoolis (vahepeal tõusen püsti ja keeran selja jne.) ja emme vaatab kuidas mind söödetud saaks. Aeg-ajalt loobin põrandale lusikaid ja topsikuid, mis mulle laua pealt pihku jäävad ja siis kiikan muudkui põrandale ja ennem suud uuesti lahti ei tee, kui emps asja maast üles on korjanud. Hea koostöö, kas pole?

Lõunane juurviljapüree söömine käib samamoodi, ainult selle vahega, et seda ma niipalju ei taha ja siis saab see söömisprotseduur kiiremini läbi.

Tegelikult harjutan juba ka kõige selle söömist, mida emme-issigi söövad olgugi et see esialgu mu ainsa hambaga natuke keeruline ja aeganõudev on.

Lusikaga tahaks juba ka ise süüa, aga seda ei ole emps veel lubanud. Ma kardan, et ta kujutab üsna elavalt ette, milleks ma võimeline olen.