Meie tuleme!

Lasteaiast koju läheme me tavaliselt bussiga, sest Maria enamasti väga pikalt käia ei viitsi. Just nimelt ei viitsi, sest kui vaja, siis ta jaksab väga pikalt kõndida.
Ühel päeval bussi peale jalutades nägime juba enne peatusesse jõudmist bussi lähenemas. Buss jäi vahetult enne peatust jalakäijate foori taga seisma. Punane tuli.
Maria selgitas emmele: "Buss ootab, sest meie tuleme!"

Kuidas me Mariale jalgratast ostame

Juba pikka aega on meie peres plaanis lapsele jalgratas osta. Eelmisel suvel oli veel veidi vara ja siis mõeldigi, et järgmisel aastal kohe kindlasti. Hakkasime Mariatki selle mõttega juba varakult harjutama. Sai piltidelt vaadatud ja räägitud ning tänaval väikestele jalgratturitele järele vaadatud. Maria oli huvitatud. Ütles, et tahab küll endale ka ratast.
Ühel päeval mindi siis poodi. Aga Marial ei olnud mingit tuju ratta selga istuda, et proovida, kuidas tundub ja kas jalad pedaalideni ikka ulatuvad. Tegime poes väikese tiiru ja vaatasime muid mänguasju, et siis uuesti ratast proovida. Ei midagi. Ei istu ratta peale ja kõik. "Ei taha ratast!", oli enesekindel vastus. Oligi selleks korraks poes käidud.
Mõne nädala möödudes ja pärast mõningast selgitustööd proovisime uuesti. Ostureis lõppes väga sarnaselt esimese katsega. Ehk et ratas jäi taas ostmata.
No mis me sunnime, kui laps ei taha ratast :) Lihtsalt emme-issi millegipärast arvavad, et iga laps ju ihaldab endale ratast.
Kord maalt tulles kodu poole sõites märkasime taas väikest poissi tee ääres rattaga sõitmas. Mariale näitasime ka! "Mis sa arvad, kas tahad ikka endale ka ratast?", päris emme.
Peale väikest mõttepausi teatas Maria: "Mina tahan autot!!"
Hoopis selles oli siis asi :) Aga emme issi peavad nüüd igatahes natuke raha juurde koguma :))