Elu läheb edasi ja järjest lõbusamaks muide

Pärast haigust lasteaeda minnes tekitas esimene päev küll jälle veidi kõhedust, aga sealt edasi läks kõik juba väga sujuvalt. Nüüd käib Maria lasteaias nii, nagu emps seda käimist endale ette kujutas siis, kui ta lapse lasteaeda viimisest veel mitte midagi ei teadnud. Nimelt läheme me hommikul lasteaeda rõõmsalt, Maria kilkab juba kaugelt "See on lasteaed", paneme kleidi selga, kingad jalga, kalli ja musi ning joostes rühmaruumi. Vahel kui keegi varem kohale saabunutest nutma juhtub, siis tuleb Marial ka nutt kurku (on selline õrna hingega laps), kuid ta on sellest hoolimata väga vapper: ütleb tasakesi nuttu tagasi hoides emmele "Kalli-kalli", jookseb veel tagasi musi tegema ning läheb rühmatuppa.
Ka õpetaja sõnul on Maria juba lasteaias harjunud. Juba teeb rumalusigi. Ja kui kasvata küsib "Kas ma pean kurjaks saama", siis noogutab hoogsalt "Mhmhh!".
Ka hommikud on rutiinseks muutunud. Kui kunagi vanasti, siis kui Mariat veel plaaniski polnud, tõusis emme koos issiga, et issile pudru keeta ning siis ühiselt einestada, siis nüüd ärkab emme kohvilõhna peale ning läheb koos issiga hommikust sööma. Seejärel tormab issi tööle ning emme käib pesus ja sätib Mariale ning endale riided valmis. Vahel ärkab ka Maria selle sahmimise peale, kuid üsna tihti tuleb teda äratada, mis ei ole ka kuigi keeruline ülesanne. Seejärel keerleb kogu tegevus ümber Maria. Ta lihtsalt tahab kogu aeg tähelepanu. Eks proovige endale laps kaenlas meiki teha ;-) Täiesti sooritatav! Enamgi veel, emmel käib see juba sama kiiresti kui vanasti ilma lapseta.
Sel nädalal oli lasteaias pildistamine. Peale rühmaapildi tehti ka portreepilte. Viimasest Maria väga vaimustunud ei olnud, aga kuidagi ta siiski pildile saadi. Kohutavalt tõsine ja asjalik tüdruk oli pildil :-)
Üks natuke vähem lõbus nüanss selle lasteaias käimise juures on emme jaoks tegelikult see, et lasteaias tubli tüdrukuna esinev Maria muutub õhtul kodus vahel lausa meeletuks. Kõik välja elamata pinged justkui plahvatavad ja mida iganes emme või issi ka ei ütleks või ei teeks, Maria viskab end või põrandale pikali ja karjub kui meeletu :-( Natukene lohutab emmet see, et Maria ei ole mitte ainus selliselt käituv laps, on teistelgi samalaadsed mured. Õpetajad teavad kogemuste põhjal rääkida et pidi üle minema see periood. No läheks juba kiiremini siis!!
Aga üldiselt on elu ilus!