MINA ja maailm

Ootamatult jõudis kätte aeg, mida emme juba nii kaua oodanud oli, et enam ei oodanudki. No mitte päris nii tegelikult, aga pikisilmi ootas emps küll, millal ometi Maria aru saab, mi tegelane see "mina" selline on. Seni rääkis ta endast ikka kolmandas isikus, et "anna Mannule ..." ja "Mannu tahab ..." jne. Ja ega empski kaasa ei aidanud mina-tunde tekkimisele, sest ikka avastas ta ennast Mariaga rääkimas kasutades väljendeid nagu "Emme teeb ..." ja "Anna emmele käsi!" jne.
Ja kõigest hoolimata hakkas Maria mõned päevad tagasi täiesti korrektseid mina-lauseid moodustama. Nüüd käib ta ringi ja jutustab tähtsalt:
"Anna mulle palun see lill!"
"Emme palun tule aita mind!"
"Ma ei saa seda sokki jalga."
"Hakkame nüüd sööma!"
"Hakkame poodi minema"
jne.
Nii lahe jõulukingitus emmele!!
Uusi sõnu lisandub Maria sõnavarasse muidugi iga päev, aga viimsel ajal on ta kasutama hakanud ka sõnu nagu "see auto on TÄITSA katki", "MINGI paber", "siin on MINGISUGUSED täpid" jne. Eks ta nopib need sõnad välja oma vanemate ja teiste lähedaste juttudest, aga naljaksas, et enda kõnes me seeliseid sõnu ju ekstra ei kuule, aga lapse suus kõlavad nad kuidagi eriti toredalt.